Oh, the shining red carpet.

Lubage ma tutvustan teile täielikult minu-tüüpi-dokumentaali.

Mulle nimelt väga meeldivad kõiksugused filmid ja saated, kus arutletakse kõige särava ja glamuurse teemal ning tuuakse lihtsalt ja keerutamata välja, kui võlts see kõik on. Või siis tuuakse lihtsalt kergelt salastatud valdkond avalikkuse ette. Dokumentaal 'The Red Carpet Issue' võtab vaatluse alla tänapäeva punase vaiba majanduse ja majandus see juba tõesti on.

Moemaailma äriline pool on põnev! Kuid samapalju, kui see on põnev, on see enamasti tavainimeste eest varju jäänud. Näiteks selliste inimeste eest, kes on regulaarsed punase vaiba ürituste otseülekannete jälgijad. Kuna meil on selliseid tähtsaid üritusi ainult üks tükk aastas (käesoleva aasta erandiga), aga suures uhkes USA's toimub neid iga nädal, siis võttiski film vaatluse alla pigem just Oscari gala tüüpi üritused, kus punane vaip särab oma täies hiilguses. Ja samamoodi kõik, mis sellel vaibal kõnnib.

Kas kõik aga on kursis, kust see sära täpselt pärit on? Kindlasti mitte. Kas keegi kujutab ette neid summasid, mis käiakse välja, et üks bränd ühe näitleja selga saaks? Oh, seda nullide jada ja lipitsemist. Kas on see viisakas ärakasutamine või pigem win-win olukord? Natuke mõlemat. Ning miks on saanud kõige olulisemaks küsimuseks 'What are you wearing?'. Sest see ongi see, mis loeb.
Suured moemajad on väga kavalad ja väga agarad ära kasutama kuulsuste nõrkust disaineresemete vastu. Eriti, kui teemaks on uhkeimast uhkemad peokleidid, ehted, ridikülid, kingad. Süsteem on ju tegelikult väga lihtne - staar kannab Diori, ütleb, et ta kannab Diori ning Dior on kohe (veel) ihaldusväärsem. Ja veel tuntum. Ja Diori moemaja õnnelik. Ja kui see kantud kleit satub veel Best Dressed listi .. Millest me räägime.
Muidugi on erandeid ja on ausaid disainereid, kes leiavad, et sedasorti käitumisviis ei ole väga 'elegantne' ja kes leiavad, et selline maailm teeb moest kiirtoidu. Õigus on neilgi. Kuid Chanel jääb ikkagi Chaneliks. Süsteem töötab.

Film on ühe paraja dokumentaalsarja pikkune ning jõuab näpistada teemat siit ja sealt. Vaatamine on huvitav, pakub nalja ja tõsisemaid kohti. Paneb korraks ka pikemalt mõtlema, kuid peatub mõttega 'Eks see kõik oli juba ammu teada'. Või siis vähemalt aimatav.
Chaneli käekoti ihaldust aga vähemaks ei võtnud. Süsteem töötab.

Hah! Love it.

Actresses. Really?

Ma ausõna ei tea, kas viga oli minus, aga 'Näitlejannad' oli film, mis minu puhul kohe üldse ei töötanud.

Lühikokkuvõtteks niipalju, et tegemist pooleldi dokumentaaliga, pooleldi mängulise ettevõtmisega, mille tegevus toimub Korea Vogue'i 2008. aasta tähtsaimal pildistamisel. Kokku on kutsutud erinevates vanustes kohalikud näitlejannad, kellest peaks valmima fotoseeria ja uhke esikaas. Fotosessioon venib aga oodatust pikemaks ning plaanipäraselt ei suju enam enamvähem miski.

Lühikokkuvõte minu arvamusest on aga see, et uus uhke žanr mokumentary (kohtasin selle kohta ka terminit 'fake documentary') tegi Korea Vogue'i fotoseeriale rohkem halba kui head ning ilusad korealannadest näitlejannad ajasid korduvalt segadusse, kus on see näitlemine ja kus on nad nemad ise. Võib-olla nad olidki terve filmiaja raames täiesti näitlemata, kuid sel juhul - on need tüdrukud alles tegelased!

Filmi esimene pool oli isegi selline parajalt hea, kuid kui järsku hakkasid jõulud, siis võttis silmad pööritama küll. Lihtsalt kogu see tegevus ei paistnud mulle väga reaalsena. Mõni hea nali jutu sees oli tore ja lohutav oli kuulda, et ka neil staaridel on omad ebakindlused, kuid see on ka kõik.
Sellele eelnevalt aset leidnud pildistamise osa oli tunduvalt meeldivam jälgida, kuid kuna kalliskivid jäid Jaapanisse lumetormi lõksu, sai seegi lõbu kiiresti läbi. 'Õnneks' viis see seik aga selleni, et staarid said omavahel jutule ning mõne aja pärast olid juba kui parimad sõbrannad, tegid mälestuseks ilusa sõbrapildi ja lubasid esikaane pildistamisel uuesti näha.

The end.

YSL: his life and times.

Tema elu oli märkimisväärne, tema aeg sai ühel hetkel lihtsalt otsa.

Film 'YSL: tema elu ja aeg' on YSL'i eluajal, täpsemalt aastal 2002, valminud dokumentaal, mis keskendub tema karjäärile ja annab igati hea ülevaate sellest, miks on just see moedisainer moegeeniuse tiitlit väärt.

See film on enamjaolt hariv. Nii nagu Yves Saint Laurent ei ole ka näiteks mina moodi õppinud ja minu teadmised on kogunenud siit-sealt. Seepärast oli seda filmi jälgida eriti huvitav, faktilisi teadmisi tuli väga palju juurde.
Peategelase meenutused ja kirjeldused tulid aeglases tempos ja sigareti saatel. Kuid just nii tekkis võimalus hetkeks süveneda ja tajuda, kui 'suure' inimesega tegemist oli.

Tekkis ka hetk, et muiata ja mõtiskleda selle üle, mis kunagi aastakümneid tagasi oli 'ulme' ja nüüd on täiesti tavaline. Naljakas oli kuulata kindlat väidet uhke daami suust, kes väitis, et ready-to-wear ei ole mingisugune tulevik. Naljakas oli kuulda küsimust 'Miks otsustasite käekotile sanga külge panna?'. Tol ajal oli see aga igati õigustatud.
Filmile annavad lisa ka Yves Saint Laurent'i lähedaste meenutused ja ausad kirjeldused. Nad ütlevad otsekoheselt välja, et YSL oligi õrnuke kui beebi, kellel oli vaja pidevat hoolitsust, turvavõrku, turvatunnet. Et tegemist oli äärmiselt kriitilise ja depressiivse inimesega.
Ja ega YSL ise kippunudki seda varjama. Tema kõrgelt hinnatud loomingust rääkides jäi ta tagasihoidlikuks ja tihtipeale võis jääda mulje, et see, mis moemaailmale oli génial, oli moekunstnikule endale 'mulle-tundus-et-nii-võiks-proovida-vaadata'. Aga just selline tagasihoidlikkus tegi noore YSL'i inimestele väga sümpaatseks.

Võrreldes eelnevalt nähtud YSL'i filmiga, on see film kuidagi positiivsem ja moest huvitatud silmale ilusam. Seda oli hea ja huvitav vaadata ning lõputiitrite saabudes oli austus disaineri vastu tõusnud veelgi. Kuid nii kipubki hästi tehtud moedokumentaalidega minema.

Ja vastuse sai ka küsimus, kuidas sündis idee laenata meestegarderoobi kuulunud pükskostüümi ja panna see naise selga nii, et enam ihaldusväärsemaks üks naisterahvas minna ei saa - ühest lihtsast ja ekslikust külge löömisest. Génial.

L'amour fou.

Kui filmi 'Yves Saint Laurent, segane armastus' peaks kokku võtma ühe sõnaga, oleks minu silmis see sõna 'kurb'. Mitte ilmtingimata traagiline, vaid lihtsalt kurb.

Film on meenutus suure moelooga YSL'i elust läbi tema pikaaegse, kui mitte öelda eluaegse, partneri Pierre Bergé'i silmade. Käiakse läbi tutvumislugu, YSL'i moemaja rajamise lugu, tema hiigelajad, majad ja suvilad ning lõpetatakse asjaarmastajate jaoks sajandi suursündmusega - YSL'i ja Pierre Bergé'i kunstikollektsiooni oksjoniga.

Tunnistan ausalt, et segast armastust ma filmis otseselt ei tajunud. Ma võin omaltpoolt juurde mõelda ja eeldada, et see armastus oli segane, sest ei tundu just kerge olevat olla aastaid ja aastaid koos inimesega, kes suudab õnnelik olla ainult ühe õhtu hooajas - oma kollektsiooni esitamise järel. Mingil määral kipubki jääma mulje, et kõikide geniaalsemate moeloojate taga on seesama depressiivsus ja tugev kriitikameel, mis ei lase oma kollektsiooni kohta öelda enamat kui 'I wasn't unhappy with that'.

Samamoodi võib segadust lisada intervjuudes vilksamisi nähtud YSL'i iseloom. Vaimukad ja natuke lapsikud vastused. Teinekord jälle nii tagasihoidlikud ja napisõnalised. Hommikuti iga detaili kallal tootav moegeenius, öösiti karaokelaulja Palace'is.
Kuid eeldamiseks see kõik jääbki, sest peale Bergé'i väite, et neil oli kirglik ja romantiline suhe, oli raske tajuda selle sügavust. Meenutused ei andnud seda piisavalt edasi, jutt tundus liiga ... kirjeldav. Samas äkki see ongi see, mis selle armastuse 'segaseks' teeb. Keegi ei kahtle selle olemasolus, kuid see jääb kõrvaltvaatajatele arusaamatuks. Ja selles võibki peituda selle võlu.

Kurval toonil räägitud lugu lõppes Yves Saint Laurent'i ja Pierre Bergé'i ühiselt kogutud ja ühiselt imetletud kunstiteoste oksjoniga. Ma ei ole just suurem asi kunstiteadlane, kuid sellisest kollektsioonist loobumine ei saanud olla kerge. Ja nii kaasahaarav, kui ka ei olnud nende müüginumbrite ülespoole kerimise jälgimine, oli tegelikult ääretult kahju kuulata kõiki neid haamrilööke, kui järjekordne maal või kujuke uskumatute summade eest maha müüdud sai. Kuid ju nii oli siis ikkagi parem.
Omalt poolt tahaksin aga loota, et härra Bergé kasutab neid rahalisi oksjonisaadusi sellel eesmärgil, et YSL'i nimi, pärand ja logo oleks saadav ja imetlusteks avatud ka kaugemas tulevikus. Mitte et ma brändi tugevuses kahtleksin. See lihtsalt oleks ilus žest.

Olles kirjutanud viimase lõigu, sai uudishimu minust võitu ning kerge guugeldamistoimingu järel sai selgeks, et oksjonil saadud rekordsummad läksid Yves Saint Laurent Foundation'ile ning teaduslike uuringute ning AIDSi vastu võitlemise toetamiseks. Sai piisavalt ilus.

That time of the year.

Rõõm on täielikult minupoolne, et ka see aasta jõudsid minuni PÖFFi raames toimuva Montoni moefilmide eriprogrammi kutsed ning vastutasuks ei muud kui natuke muljetamist. Või siis palju. Tähemärkide arvu ette ei antud, kuid kirjutamisalast usaldust küll. Aitäh!

Perfect combination.

Beež ja pruun ja punane ja kuld. Aimatav on ka kreemjas pluus ja pikad jalad. Mis võiks olla veel paremini sobitatud.

Look of the day.

Näide elust enesest, et parka töötab hästi.
Tütarlaps võõras ja välismaalt, kuid loodetavasti ei pahanda, et tema head riietumisvalikut siin kiidame. Kiidame, eks?

Only 1 thing to say.

Pistame punuma, ütleks ma selle peale!

Park-a.

Üleriiete teema on praegu ilmselgelt vägagi aktuaalne. Peale selle, et ma ise ei kujutaks ühe sooja 'katteta' elu ettegi, on mul tekkinud tõsine kiindumus ühe kindla riietuseseme vastu. Jah, ma räägin parkast. Minu silmis on see täiesti geniaalne leiutis.

Ma käisin parkaga terve sügise, sellise õhemaga. Ja kui see poleks mingil hetkel mulle mu tervise maksnud, siis külmetaks ma ilmselt siiani sellega tänavatel edasi. Õnneks aga talvemood soosib sarnaste kiindumustega inimesi ning kuna loobuda oli raske, siis asemele tuli võtta enamvähem sama, kuid soojem ja karvasem variant. Ja vahelduse mõttes teist värvi ka.
Enam rohkem rahul ei annakski olla.

Aitäh kõigile tema taskutele, kapuutsile ja vöökohale. Lisatänud ka soojale voodrile. Ühesõnaga valmisolek talvehooajale üle minemiseks on tänu sellele 'kalajope sugulasele' saavutatud!

Hello November!

Kes teeb, see jõuab, eks.

Mina vahepeal ei jõudnud. Ma nimelt kolisin ja siis muutusin lihtsalt mugavaks. Nüüd aga tahaks jälle jõuda. Ja kui aus olla, siis takistusi sellel nagu väga ei näegi.
Ning tegelikult ainuke asi, mis on pausi tagajärjel hinge kripeldama jäänud, on see, et ma kohe TFW'i reedesel õhtul-öösel koju arvuti taha ei jooksnud ja kirjutanud - 'Kristina Viirpalu moeshow oli lihtsalt imeline!'. Ja nüüd sai õnneks ka see välja öeldud ning võib eluga edasi minna.

Pilt on lisatud puhtalt illustratiivsel eesmärgil. Kellele puukonts, selle puupõrand, värsked saagid mõlemad. Ja vägagi meeldivad.

Look of the day.

Natuke Olivia Palermot teile reedesesse päeva. Casual friday'ks kõlbab vägagi ilusti.

I see your true colors ..

.. shining though your lace.

Sellest on räägitud juba ammu ja räägitud juba küll, aga ma mõtlesin, et kuna mina olen sellest rääkinud vähe, siis kergelt ära mainida võiks selle korra veel. Jutt siis moevoolust, mis praegusel ajal on soovitatav ainult tubastes tingimustes ja lubatud ainult ilusa pesuga. Jah, ma räägin ilusatest läbikumavatest pitspluusidest.

Alustaks nagu ikka lemmikuma variandiga, mis teemat üles võtma ajendas.

Jätkuks üks FaceHunterilt näpatud variant.

Ma pakun, et järgnev neid on kuskilt bändist, mida ma üldjuhul ei kuula, aga pitsilise pluusi ja jaki valikut kiidaksin siiski.

Võib olla on see neiu küll liiga kaetud, aga ma andestan selle talle, sest tema kogu kooslus on lihtsalt nii meelt mööda.

Ja lõpetakski siinkohal ära, et mitte liiale minna, aga igaks juhuks topelt kangelastega, kui teema siiski meeldis.

Kept you waiting for quite some time, didn't I?

Samas ega vahepeal midagi meeletult muutunud polegi. Ära on toimunud mitmed moekad nädalad (üldmuljed on toredad, kuid ei suuda väga kevadele hetkeoludes keskenduda). Meil on kõvadeks trendideks aviaator-jakid (isegi mu ema tahab ühte), igasugused kaamelid ja Mad Meeste stiilis naised. Meil on kätte jõudnud midagi pre-winteri laadset, kus ühes Eesti otsas sajab lund ja teine Eesti ots paanitseb, et see lumi jumala eest nendeni ei jõuaks.

Ja tööalaselt teeb Eesti 'suurim moemaja' jõudsaid ettevalmistusi jõuluperioodiks. Ühesõnaga igavuse üle kurtma ei hakka. Samas võiks siia kohta taaskord elu sisse lüüa, et kui kogemata äkki isegi peaks igav hakkama, siis vähemalt siin saab end pooleks kommenteerida-muljetada-trükkida. Ja muuseas ka kingapilte vaadata.

Style-buddies.

Või vähemalt nii otsustasin neid nimetada.

Tegelikult tegemist lihtsalt The City tegelastega, kes juhtusid olema moenädala peal laiali. Või siis ikkagi koos. Stiilinäiteid-noppeid on aga esindatud küll.

Picture.

Ja pikad-pikad jalad. Ei joonistanud mina.

Cropped.

Ilus ju.

Ja igati mõistlik sügisesse päeva. Kandke mantleid ja kandke lipse!

Look of the day.

Olivia Palermo. Ei suutnud vastu panna, lihtsalt ei suutnud. Khaki püksid ja beež kott ja mõnusates toonides kergelt lohakas jakk ja tütarlaps näeb välja superluks.

Nii läheks laupäeval linnapeale küll.

♥ it!

Forgive me. But I think it's cute.

Oh, and by the way ..

.. pange sukapüksid jalga, kui lahtistest kingadest loobuda ei raatsi. Õues on päriselt külm.

Think it's too much?

I don't.

Saabus eelmine nädal. Ja armastus on väga suur.

My kind of decent.

Ehk jätk eilsele loole. Ja võibolla natuke 1.septembri puhul ka.

Pilt ise on pärit Mango kodulehelt. Tööalasel ringivaatamisel lappasin nende kataloogi ja mitte nii palju kui riided, jäi mulle silma see pilt. Modell oskab!

Oskab oma tööd teha nii, et kui ma pilgu tema näolt-ilmelt-krunnilt (lõpuks) ära sain, siis tahtsin kõiki asju selle pildi pealt, ka krunni. Emotsioon oli igatahes laes.

Aga kui riideid ennast ka kiita, siis väga ilus viisakas ja igati sobilik ametialaste asjade ajamiseks. Ja kui töö nõuab, siis näiteks ka Mango kodulehe sirvimiseks.

My kind of tatty.

Ja 'tatty' on inimkeeli 'lohakas'.

Kuigi lohakast on asi natuke kaugemal, kui kõlada võib. See eest mulle aga ikkagi meeldib see lohakamat tüüpi maika (mis võib olla ka t-särk). Ja veel meeldib selle peal bleiser.

Ja põhiline on muidugi see, et kui rinnahoidja särgi alt välja ei paistaks, ei oleks see pooltki nii 'õige' kooslus.

PS. Õues liiklemisel soovitan siiski ennast vähe rohkem katta, inimesed kipuvad juba ümberringi haigeks jääma.

Sunday hair.

Yes, this is how it's done.

Look of the day.

Olivia Palermo. Olen valmis oma blogi ümber nimetama 'Looks of Olivia Palermo'ks. Ilus!

Look of the day.

Olivia Palermo. Et reede oleks värvilisem. Isegi see kolmeteistkümnes.

Cropped bodies.

See juhtus siis, kui käidud sai pulmas. Väga pidulikult ja väga ilusti. Ja juhtumisi jäädvustus pilt, mis minu 'cropped' temaatikasse igati ja väga sobib.

Muuseas vajab märkimist kindlasti ka see, et mõlemad kleidid on pärit Asosest.

1.

Ja mis meil nüüd siis vahepeal juhtus ..

Vahepeal juhtus see, et kätte jõudis 11. august ja kukkus täpselt 1 aasta minu esimesest blogipostitusest. Ei ole mina aru saanud, kuhu see aeg kaob. Ma sellest olen küll aru saanud, et ta kuskile kaob. Sest teda kunagi ei ole, nagu tõsiselt.

Siis, kui ma blogiga alustasin, siis oli teda ohtralt. Nüüd olen ma usin tööloom, kes saab oma nahal eriti hästi tunda, et moemaailm ei ole kergeimate killast. Mitte, et ma kurdaks!

Ühesõnaga - aasta tagasi ma kindlasti ei plaaninud, et postitused harvenevad nii nagu nad seda viimasel ajal teinud on. Samas ei plaaninud ma aasta tagasi, et lõpetan FIBITil, TFWil, saan elutarkusi Liivia Leškinilt ja lõpetan omadega Baltikas (kaks korda). Peab ütlema, et tegevust on jagunud.

Ja nagu näha, suutsin ma praegusel hullumeelsel hooaegade alustamiste ajal leida 3 minutit, et siia natuke memuaaritseda. Seega proovin leida neid minuteid ka näiteks homme. Ja ülehomme. Ja mitte septembri teises pooles.

Kuid nagu alati - pead ei anna.

Look of the day.

Kim Kardashian. Kergelt seksikas ja nii.

Picture of the day.

Sattus ette selline pilt ja lähemal ja ka väheke kaugemal vaatamisel hakkas lausa nii meeldima, et lõpetas põldmuraka taustapildina (eelmine taustapilt oli sõna otseses mõttes 'so last season'). Selle pildi puhul tegemist aga Orotoni värskeima reklaamfotoga (ühega mitmest) ja kuna ma eeldan, et Darial oli pildistamisel vähemalt sama kuum olla, kui on Eestis praegu, siis sobib tänasesse päeva nagu valatult. Samas ei ole muidugi välistatud ka väga efektsed taustafotod jahutavate konditsioneeridega varustatud stuudios. Aga ilus tulemus sellegipoolest.

Look of the day.

Alexa Chung. Juhul, kui ei ole värvideks tuju. Ja mõneti vähenenud ilmatemperatuur lubab juba kleidile teise kihi (antud juhul siis jaki) peale panna.

Look of the day.

Olivia Palermo. Nii kaunis ja nii ilusalt suvine, et võiks vabalt olla lausa 'Look of the week'. Äratas hommikul ülesse küll.