L'amour fou.

Kui filmi 'Yves Saint Laurent, segane armastus' peaks kokku võtma ühe sõnaga, oleks minu silmis see sõna 'kurb'. Mitte ilmtingimata traagiline, vaid lihtsalt kurb.

Film on meenutus suure moelooga YSL'i elust läbi tema pikaaegse, kui mitte öelda eluaegse, partneri Pierre Bergé'i silmade. Käiakse läbi tutvumislugu, YSL'i moemaja rajamise lugu, tema hiigelajad, majad ja suvilad ning lõpetatakse asjaarmastajate jaoks sajandi suursündmusega - YSL'i ja Pierre Bergé'i kunstikollektsiooni oksjoniga.

Tunnistan ausalt, et segast armastust ma filmis otseselt ei tajunud. Ma võin omaltpoolt juurde mõelda ja eeldada, et see armastus oli segane, sest ei tundu just kerge olevat olla aastaid ja aastaid koos inimesega, kes suudab õnnelik olla ainult ühe õhtu hooajas - oma kollektsiooni esitamise järel. Mingil määral kipubki jääma mulje, et kõikide geniaalsemate moeloojate taga on seesama depressiivsus ja tugev kriitikameel, mis ei lase oma kollektsiooni kohta öelda enamat kui 'I wasn't unhappy with that'.

Samamoodi võib segadust lisada intervjuudes vilksamisi nähtud YSL'i iseloom. Vaimukad ja natuke lapsikud vastused. Teinekord jälle nii tagasihoidlikud ja napisõnalised. Hommikuti iga detaili kallal tootav moegeenius, öösiti karaokelaulja Palace'is.
Kuid eeldamiseks see kõik jääbki, sest peale Bergé'i väite, et neil oli kirglik ja romantiline suhe, oli raske tajuda selle sügavust. Meenutused ei andnud seda piisavalt edasi, jutt tundus liiga ... kirjeldav. Samas äkki see ongi see, mis selle armastuse 'segaseks' teeb. Keegi ei kahtle selle olemasolus, kuid see jääb kõrvaltvaatajatele arusaamatuks. Ja selles võibki peituda selle võlu.

Kurval toonil räägitud lugu lõppes Yves Saint Laurent'i ja Pierre Bergé'i ühiselt kogutud ja ühiselt imetletud kunstiteoste oksjoniga. Ma ei ole just suurem asi kunstiteadlane, kuid sellisest kollektsioonist loobumine ei saanud olla kerge. Ja nii kaasahaarav, kui ka ei olnud nende müüginumbrite ülespoole kerimise jälgimine, oli tegelikult ääretult kahju kuulata kõiki neid haamrilööke, kui järjekordne maal või kujuke uskumatute summade eest maha müüdud sai. Kuid ju nii oli siis ikkagi parem.
Omalt poolt tahaksin aga loota, et härra Bergé kasutab neid rahalisi oksjonisaadusi sellel eesmärgil, et YSL'i nimi, pärand ja logo oleks saadav ja imetlusteks avatud ka kaugemas tulevikus. Mitte et ma brändi tugevuses kahtleksin. See lihtsalt oleks ilus žest.

Olles kirjutanud viimase lõigu, sai uudishimu minust võitu ning kerge guugeldamistoimingu järel sai selgeks, et oksjonil saadud rekordsummad läksid Yves Saint Laurent Foundation'ile ning teaduslike uuringute ning AIDSi vastu võitlemise toetamiseks. Sai piisavalt ilus.

That time of the year.

Rõõm on täielikult minupoolne, et ka see aasta jõudsid minuni PÖFFi raames toimuva Montoni moefilmide eriprogrammi kutsed ning vastutasuks ei muud kui natuke muljetamist. Või siis palju. Tähemärkide arvu ette ei antud, kuid kirjutamisalast usaldust küll. Aitäh!

Perfect combination.

Beež ja pruun ja punane ja kuld. Aimatav on ka kreemjas pluus ja pikad jalad. Mis võiks olla veel paremini sobitatud.

Look of the day.

Näide elust enesest, et parka töötab hästi.
Tütarlaps võõras ja välismaalt, kuid loodetavasti ei pahanda, et tema head riietumisvalikut siin kiidame. Kiidame, eks?

Only 1 thing to say.

Pistame punuma, ütleks ma selle peale!

Park-a.

Üleriiete teema on praegu ilmselgelt vägagi aktuaalne. Peale selle, et ma ise ei kujutaks ühe sooja 'katteta' elu ettegi, on mul tekkinud tõsine kiindumus ühe kindla riietuseseme vastu. Jah, ma räägin parkast. Minu silmis on see täiesti geniaalne leiutis.

Ma käisin parkaga terve sügise, sellise õhemaga. Ja kui see poleks mingil hetkel mulle mu tervise maksnud, siis külmetaks ma ilmselt siiani sellega tänavatel edasi. Õnneks aga talvemood soosib sarnaste kiindumustega inimesi ning kuna loobuda oli raske, siis asemele tuli võtta enamvähem sama, kuid soojem ja karvasem variant. Ja vahelduse mõttes teist värvi ka.
Enam rohkem rahul ei annakski olla.

Aitäh kõigile tema taskutele, kapuutsile ja vöökohale. Lisatänud ka soojale voodrile. Ühesõnaga valmisolek talvehooajale üle minemiseks on tänu sellele 'kalajope sugulasele' saavutatud!

Hello November!

Kes teeb, see jõuab, eks.

Mina vahepeal ei jõudnud. Ma nimelt kolisin ja siis muutusin lihtsalt mugavaks. Nüüd aga tahaks jälle jõuda. Ja kui aus olla, siis takistusi sellel nagu väga ei näegi.
Ning tegelikult ainuke asi, mis on pausi tagajärjel hinge kripeldama jäänud, on see, et ma kohe TFW'i reedesel õhtul-öösel koju arvuti taha ei jooksnud ja kirjutanud - 'Kristina Viirpalu moeshow oli lihtsalt imeline!'. Ja nüüd sai õnneks ka see välja öeldud ning võib eluga edasi minna.

Pilt on lisatud puhtalt illustratiivsel eesmärgil. Kellele puukonts, selle puupõrand, värsked saagid mõlemad. Ja vägagi meeldivad.