Kõigepealt alustaksin sellega, et olen üks hiiglama suur dokumantaalfilmide austaja. Siiski, hiiglama suur ei ole piisavalt suur, kuna sellisest värvikirevast tegelasest nagu Vincent kuulsin ma tõesti esimest korda. Ja võin ausalt üles tunnistada, et oli minugi esimene mõte ’On sel mehel nüüd ikka kõik korras?’
’Vincent: A life in color’ on film mehikesest, kes on ’natuke omamoodi’ (seda nii oma riietusstiili kui ka olemuse pärast), kuid nii hea südamega, et ei teeks kärbselegi liiga. Muigest, mis mu näol filmi esimestel minutitel valitses, eeldasin (ja kusjuures vägagi kindlameelselt), et see on üks nendest ’hea tuju filmidest’. Kuid mingi hetk ma ikkagi enam nii väga ei muianud.
Muidugi mulle meeldis, et maailmas on olemas selline mees, kelle riidekapp on puupüsti täis sõna otseses mõttes igat värvi ülikondi. Et on olemas mees, kes paistab õnnelik ja tõenäoliselt ka ongi õnnelik, sest tal pole õnneks üldse palju vaja (olen kadedus kuubis). Et on olemas mees, kes paistab oma eluga rahul olevat vaatamata tema nägemispuudele, tema kurvalt alanud lapsepõlvele, tema üksindusele.
Ja nii väga, kui mulle Vincent ka meeldis (süüdistage selles mu ettearvamatut empaatiavõimet), oli mul ikkagi temast ka tõsiselt kahju. Ja see tegi mu vahepeal täitsa kurvaks. Selles omakorda võite süüdistada poolt semestrit psühholoogia loenguid, mis panid mu asju liigselt analüüsima, ja ainuke tulemus, milleni ma jõudsin, oli see, et Vincent teebki kõike, mida ta teeb ja kuidas ta teeb, et olla tähelepanu keskel, sest ilma selle tähelepanuta oleks tal elus väga vähe. ’He needs it for himself’ nagu ta endine õpetaja ütles.
Kuid et mitte nüüd tervet seda arvustust liiga kurvaks tõmmata mainin ära filmi peategelased – Vincenti ülikonnad-pintsakud-triiksärgid-lipsud. Nii hullupööra kirevad, kui need ka ei olnud (ma ise ei ole erkaste värvidega väga sina-sõber), leidsin nende seast isegi paar tükki, mille peale süda hakkas ikka tõsiselt kiiremini lööma. In a good way, that is.
Ja isegi kui selle filmi ajal ei olnudki saal nii puupüsti täis ja võibolla ei olnudki kostüümid Karl Lagerfeldi omad, siis dokumentaalid mõjuvad enamasti ikkagi sügavamalt kui mängufilmid, ja juba sellepärast oli see film programmi lisamiseks enam kui sobiv. Mulle meeldis.
Ja ausõna mul ei oleks midagi selle vastu, kui Vincent päevapealt oma tegemistega mõnele Tartu Emajõe sillale üle koliks, kuid mul on siiralt hea meel sellele üle, et ta elab kohas, kus inimesed on tunduvamalt sõbralikumad ja südamlikumad ja empaatilisemad kui eestlased eales suudaksid olla.
