Hah! Love it.

Actresses. Really?

Ma ausõna ei tea, kas viga oli minus, aga 'Näitlejannad' oli film, mis minu puhul kohe üldse ei töötanud.

Lühikokkuvõtteks niipalju, et tegemist pooleldi dokumentaaliga, pooleldi mängulise ettevõtmisega, mille tegevus toimub Korea Vogue'i 2008. aasta tähtsaimal pildistamisel. Kokku on kutsutud erinevates vanustes kohalikud näitlejannad, kellest peaks valmima fotoseeria ja uhke esikaas. Fotosessioon venib aga oodatust pikemaks ning plaanipäraselt ei suju enam enamvähem miski.

Lühikokkuvõte minu arvamusest on aga see, et uus uhke žanr mokumentary (kohtasin selle kohta ka terminit 'fake documentary') tegi Korea Vogue'i fotoseeriale rohkem halba kui head ning ilusad korealannadest näitlejannad ajasid korduvalt segadusse, kus on see näitlemine ja kus on nad nemad ise. Võib-olla nad olidki terve filmiaja raames täiesti näitlemata, kuid sel juhul - on need tüdrukud alles tegelased!

Filmi esimene pool oli isegi selline parajalt hea, kuid kui järsku hakkasid jõulud, siis võttis silmad pööritama küll. Lihtsalt kogu see tegevus ei paistnud mulle väga reaalsena. Mõni hea nali jutu sees oli tore ja lohutav oli kuulda, et ka neil staaridel on omad ebakindlused, kuid see on ka kõik.
Sellele eelnevalt aset leidnud pildistamise osa oli tunduvalt meeldivam jälgida, kuid kuna kalliskivid jäid Jaapanisse lumetormi lõksu, sai seegi lõbu kiiresti läbi. 'Õnneks' viis see seik aga selleni, et staarid said omavahel jutule ning mõne aja pärast olid juba kui parimad sõbrannad, tegid mälestuseks ilusa sõbrapildi ja lubasid esikaane pildistamisel uuesti näha.

The end.

YSL: his life and times.

Tema elu oli märkimisväärne, tema aeg sai ühel hetkel lihtsalt otsa.

Film 'YSL: tema elu ja aeg' on YSL'i eluajal, täpsemalt aastal 2002, valminud dokumentaal, mis keskendub tema karjäärile ja annab igati hea ülevaate sellest, miks on just see moedisainer moegeeniuse tiitlit väärt.

See film on enamjaolt hariv. Nii nagu Yves Saint Laurent ei ole ka näiteks mina moodi õppinud ja minu teadmised on kogunenud siit-sealt. Seepärast oli seda filmi jälgida eriti huvitav, faktilisi teadmisi tuli väga palju juurde.
Peategelase meenutused ja kirjeldused tulid aeglases tempos ja sigareti saatel. Kuid just nii tekkis võimalus hetkeks süveneda ja tajuda, kui 'suure' inimesega tegemist oli.

Tekkis ka hetk, et muiata ja mõtiskleda selle üle, mis kunagi aastakümneid tagasi oli 'ulme' ja nüüd on täiesti tavaline. Naljakas oli kuulata kindlat väidet uhke daami suust, kes väitis, et ready-to-wear ei ole mingisugune tulevik. Naljakas oli kuulda küsimust 'Miks otsustasite käekotile sanga külge panna?'. Tol ajal oli see aga igati õigustatud.
Filmile annavad lisa ka Yves Saint Laurent'i lähedaste meenutused ja ausad kirjeldused. Nad ütlevad otsekoheselt välja, et YSL oligi õrnuke kui beebi, kellel oli vaja pidevat hoolitsust, turvavõrku, turvatunnet. Et tegemist oli äärmiselt kriitilise ja depressiivse inimesega.
Ja ega YSL ise kippunudki seda varjama. Tema kõrgelt hinnatud loomingust rääkides jäi ta tagasihoidlikuks ja tihtipeale võis jääda mulje, et see, mis moemaailmale oli génial, oli moekunstnikule endale 'mulle-tundus-et-nii-võiks-proovida-vaadata'. Aga just selline tagasihoidlikkus tegi noore YSL'i inimestele väga sümpaatseks.

Võrreldes eelnevalt nähtud YSL'i filmiga, on see film kuidagi positiivsem ja moest huvitatud silmale ilusam. Seda oli hea ja huvitav vaadata ning lõputiitrite saabudes oli austus disaineri vastu tõusnud veelgi. Kuid nii kipubki hästi tehtud moedokumentaalidega minema.

Ja vastuse sai ka küsimus, kuidas sündis idee laenata meestegarderoobi kuulunud pükskostüümi ja panna see naise selga nii, et enam ihaldusväärsemaks üks naisterahvas minna ei saa - ühest lihtsast ja ekslikust külge löömisest. Génial.

L'amour fou.

Kui filmi 'Yves Saint Laurent, segane armastus' peaks kokku võtma ühe sõnaga, oleks minu silmis see sõna 'kurb'. Mitte ilmtingimata traagiline, vaid lihtsalt kurb.

Film on meenutus suure moelooga YSL'i elust läbi tema pikaaegse, kui mitte öelda eluaegse, partneri Pierre Bergé'i silmade. Käiakse läbi tutvumislugu, YSL'i moemaja rajamise lugu, tema hiigelajad, majad ja suvilad ning lõpetatakse asjaarmastajate jaoks sajandi suursündmusega - YSL'i ja Pierre Bergé'i kunstikollektsiooni oksjoniga.

Tunnistan ausalt, et segast armastust ma filmis otseselt ei tajunud. Ma võin omaltpoolt juurde mõelda ja eeldada, et see armastus oli segane, sest ei tundu just kerge olevat olla aastaid ja aastaid koos inimesega, kes suudab õnnelik olla ainult ühe õhtu hooajas - oma kollektsiooni esitamise järel. Mingil määral kipubki jääma mulje, et kõikide geniaalsemate moeloojate taga on seesama depressiivsus ja tugev kriitikameel, mis ei lase oma kollektsiooni kohta öelda enamat kui 'I wasn't unhappy with that'.

Samamoodi võib segadust lisada intervjuudes vilksamisi nähtud YSL'i iseloom. Vaimukad ja natuke lapsikud vastused. Teinekord jälle nii tagasihoidlikud ja napisõnalised. Hommikuti iga detaili kallal tootav moegeenius, öösiti karaokelaulja Palace'is.
Kuid eeldamiseks see kõik jääbki, sest peale Bergé'i väite, et neil oli kirglik ja romantiline suhe, oli raske tajuda selle sügavust. Meenutused ei andnud seda piisavalt edasi, jutt tundus liiga ... kirjeldav. Samas äkki see ongi see, mis selle armastuse 'segaseks' teeb. Keegi ei kahtle selle olemasolus, kuid see jääb kõrvaltvaatajatele arusaamatuks. Ja selles võibki peituda selle võlu.

Kurval toonil räägitud lugu lõppes Yves Saint Laurent'i ja Pierre Bergé'i ühiselt kogutud ja ühiselt imetletud kunstiteoste oksjoniga. Ma ei ole just suurem asi kunstiteadlane, kuid sellisest kollektsioonist loobumine ei saanud olla kerge. Ja nii kaasahaarav, kui ka ei olnud nende müüginumbrite ülespoole kerimise jälgimine, oli tegelikult ääretult kahju kuulata kõiki neid haamrilööke, kui järjekordne maal või kujuke uskumatute summade eest maha müüdud sai. Kuid ju nii oli siis ikkagi parem.
Omalt poolt tahaksin aga loota, et härra Bergé kasutab neid rahalisi oksjonisaadusi sellel eesmärgil, et YSL'i nimi, pärand ja logo oleks saadav ja imetlusteks avatud ka kaugemas tulevikus. Mitte et ma brändi tugevuses kahtleksin. See lihtsalt oleks ilus žest.

Olles kirjutanud viimase lõigu, sai uudishimu minust võitu ning kerge guugeldamistoimingu järel sai selgeks, et oksjonil saadud rekordsummad läksid Yves Saint Laurent Foundation'ile ning teaduslike uuringute ning AIDSi vastu võitlemise toetamiseks. Sai piisavalt ilus.

That time of the year.

Rõõm on täielikult minupoolne, et ka see aasta jõudsid minuni PÖFFi raames toimuva Montoni moefilmide eriprogrammi kutsed ning vastutasuks ei muud kui natuke muljetamist. Või siis palju. Tähemärkide arvu ette ei antud, kuid kirjutamisalast usaldust küll. Aitäh!