New year, new blog.

Kuigi blogi on tegelikult sama.



Võtsin pähe ja kolisin ringi. Natuke uuendasin, natuke täiendasin ja sai parajalt meeldiv.

Oh, the shining red carpet.

Lubage ma tutvustan teile täielikult minu-tüüpi-dokumentaali.

Mulle nimelt väga meeldivad kõiksugused filmid ja saated, kus arutletakse kõige särava ja glamuurse teemal ning tuuakse lihtsalt ja keerutamata välja, kui võlts see kõik on. Või siis tuuakse lihtsalt kergelt salastatud valdkond avalikkuse ette. Dokumentaal 'The Red Carpet Issue' võtab vaatluse alla tänapäeva punase vaiba majanduse ja majandus see juba tõesti on.

Moemaailma äriline pool on põnev! Kuid samapalju, kui see on põnev, on see enamasti tavainimeste eest varju jäänud. Näiteks selliste inimeste eest, kes on regulaarsed punase vaiba ürituste otseülekannete jälgijad. Kuna meil on selliseid tähtsaid üritusi ainult üks tükk aastas (käesoleva aasta erandiga), aga suures uhkes USA's toimub neid iga nädal, siis võttiski film vaatluse alla pigem just Oscari gala tüüpi üritused, kus punane vaip särab oma täies hiilguses. Ja samamoodi kõik, mis sellel vaibal kõnnib.

Kas kõik aga on kursis, kust see sära täpselt pärit on? Kindlasti mitte. Kas keegi kujutab ette neid summasid, mis käiakse välja, et üks bränd ühe näitleja selga saaks? Oh, seda nullide jada ja lipitsemist. Kas on see viisakas ärakasutamine või pigem win-win olukord? Natuke mõlemat. Ning miks on saanud kõige olulisemaks küsimuseks 'What are you wearing?'. Sest see ongi see, mis loeb.
Suured moemajad on väga kavalad ja väga agarad ära kasutama kuulsuste nõrkust disaineresemete vastu. Eriti, kui teemaks on uhkeimast uhkemad peokleidid, ehted, ridikülid, kingad. Süsteem on ju tegelikult väga lihtne - staar kannab Diori, ütleb, et ta kannab Diori ning Dior on kohe (veel) ihaldusväärsem. Ja veel tuntum. Ja Diori moemaja õnnelik. Ja kui see kantud kleit satub veel Best Dressed listi .. Millest me räägime.
Muidugi on erandeid ja on ausaid disainereid, kes leiavad, et sedasorti käitumisviis ei ole väga 'elegantne' ja kes leiavad, et selline maailm teeb moest kiirtoidu. Õigus on neilgi. Kuid Chanel jääb ikkagi Chaneliks. Süsteem töötab.

Film on ühe paraja dokumentaalsarja pikkune ning jõuab näpistada teemat siit ja sealt. Vaatamine on huvitav, pakub nalja ja tõsisemaid kohti. Paneb korraks ka pikemalt mõtlema, kuid peatub mõttega 'Eks see kõik oli juba ammu teada'. Või siis vähemalt aimatav.
Chaneli käekoti ihaldust aga vähemaks ei võtnud. Süsteem töötab.

Hah! Love it.

Actresses. Really?

Ma ausõna ei tea, kas viga oli minus, aga 'Näitlejannad' oli film, mis minu puhul kohe üldse ei töötanud.

Lühikokkuvõtteks niipalju, et tegemist pooleldi dokumentaaliga, pooleldi mängulise ettevõtmisega, mille tegevus toimub Korea Vogue'i 2008. aasta tähtsaimal pildistamisel. Kokku on kutsutud erinevates vanustes kohalikud näitlejannad, kellest peaks valmima fotoseeria ja uhke esikaas. Fotosessioon venib aga oodatust pikemaks ning plaanipäraselt ei suju enam enamvähem miski.

Lühikokkuvõte minu arvamusest on aga see, et uus uhke žanr mokumentary (kohtasin selle kohta ka terminit 'fake documentary') tegi Korea Vogue'i fotoseeriale rohkem halba kui head ning ilusad korealannadest näitlejannad ajasid korduvalt segadusse, kus on see näitlemine ja kus on nad nemad ise. Võib-olla nad olidki terve filmiaja raames täiesti näitlemata, kuid sel juhul - on need tüdrukud alles tegelased!

Filmi esimene pool oli isegi selline parajalt hea, kuid kui järsku hakkasid jõulud, siis võttis silmad pööritama küll. Lihtsalt kogu see tegevus ei paistnud mulle väga reaalsena. Mõni hea nali jutu sees oli tore ja lohutav oli kuulda, et ka neil staaridel on omad ebakindlused, kuid see on ka kõik.
Sellele eelnevalt aset leidnud pildistamise osa oli tunduvalt meeldivam jälgida, kuid kuna kalliskivid jäid Jaapanisse lumetormi lõksu, sai seegi lõbu kiiresti läbi. 'Õnneks' viis see seik aga selleni, et staarid said omavahel jutule ning mõne aja pärast olid juba kui parimad sõbrannad, tegid mälestuseks ilusa sõbrapildi ja lubasid esikaane pildistamisel uuesti näha.

The end.

YSL: his life and times.

Tema elu oli märkimisväärne, tema aeg sai ühel hetkel lihtsalt otsa.

Film 'YSL: tema elu ja aeg' on YSL'i eluajal, täpsemalt aastal 2002, valminud dokumentaal, mis keskendub tema karjäärile ja annab igati hea ülevaate sellest, miks on just see moedisainer moegeeniuse tiitlit väärt.

See film on enamjaolt hariv. Nii nagu Yves Saint Laurent ei ole ka näiteks mina moodi õppinud ja minu teadmised on kogunenud siit-sealt. Seepärast oli seda filmi jälgida eriti huvitav, faktilisi teadmisi tuli väga palju juurde.
Peategelase meenutused ja kirjeldused tulid aeglases tempos ja sigareti saatel. Kuid just nii tekkis võimalus hetkeks süveneda ja tajuda, kui 'suure' inimesega tegemist oli.

Tekkis ka hetk, et muiata ja mõtiskleda selle üle, mis kunagi aastakümneid tagasi oli 'ulme' ja nüüd on täiesti tavaline. Naljakas oli kuulata kindlat väidet uhke daami suust, kes väitis, et ready-to-wear ei ole mingisugune tulevik. Naljakas oli kuulda küsimust 'Miks otsustasite käekotile sanga külge panna?'. Tol ajal oli see aga igati õigustatud.
Filmile annavad lisa ka Yves Saint Laurent'i lähedaste meenutused ja ausad kirjeldused. Nad ütlevad otsekoheselt välja, et YSL oligi õrnuke kui beebi, kellel oli vaja pidevat hoolitsust, turvavõrku, turvatunnet. Et tegemist oli äärmiselt kriitilise ja depressiivse inimesega.
Ja ega YSL ise kippunudki seda varjama. Tema kõrgelt hinnatud loomingust rääkides jäi ta tagasihoidlikuks ja tihtipeale võis jääda mulje, et see, mis moemaailmale oli génial, oli moekunstnikule endale 'mulle-tundus-et-nii-võiks-proovida-vaadata'. Aga just selline tagasihoidlikkus tegi noore YSL'i inimestele väga sümpaatseks.

Võrreldes eelnevalt nähtud YSL'i filmiga, on see film kuidagi positiivsem ja moest huvitatud silmale ilusam. Seda oli hea ja huvitav vaadata ning lõputiitrite saabudes oli austus disaineri vastu tõusnud veelgi. Kuid nii kipubki hästi tehtud moedokumentaalidega minema.

Ja vastuse sai ka küsimus, kuidas sündis idee laenata meestegarderoobi kuulunud pükskostüümi ja panna see naise selga nii, et enam ihaldusväärsemaks üks naisterahvas minna ei saa - ühest lihtsast ja ekslikust külge löömisest. Génial.