Viimasel reisi päeval, võimalik, et mingisuguse meeltesegaduse raames, lõpetas minu käe otsas paberkott, mille sisse oli pakitud maailma kuulsaimas mustris klassika.
LV Keepall reisikott rändas äkitselt must-buy-before-I-die nimekirjast must-buy-before-I-leave-London nimekirja ja muu on juba mõne päeva tagune ajalugu.
Tulevas ilusas sõprussuhtes ma siinpuhul igatahes ei kahtle. Ükskõik, kui kinni makstud see ka ei oleks.
Ja piltidelt suutsid veel välja jääda beežid baleriinad, pruunikas toonis pontšo, lademetes Galaxy šokolaadi ja järjekordsed Primarki pidžaamapüksid pehmematest pehmemate susside-sokkidega.
Seda ma üldjoones selle all mõtlesingi, et ostutuur pettumust ei valmistanud.
Piduliku lõpu sai aga Londoni külastus ostu näol, mida mitte-keegi-ei-näinud-tulemas ja mis väärib kohe kindlasti omaette erilisemat laadi tutvustust.
Nädal mööda lennanud ja London on sellekski korraks selja taha jäänud.
Ostutuuri mõttes taaskord suurepärane, ilmastiku osas kergelt pettumust valmistav. Lisaks võiks muidugi viriseda ummistunud ja ehitust täis metrooliikluse ning ajutiselt suletud V&A moesaali üle. Teisest küljest pakkusid rõõmu nii tõusvad kohalikud bändid kui jätkuvalt oma geniaalsusega hiilgavad klatšiajakirjad ja loomulikult ainult ühel päeval läbi käimata jäänud teadagi-milline-ostutänav. Plussid-miinused kokku ja lemmiksuurlinna tiitel jääb sellele punaseid busse täis metropolile igatahes alles.
Ehk siis kuumalainest paduvihmani, loomaaiast õhtuste shandy pintideni. Heakskiitvad noogutused Tate Modern'i neljanda korrusel vasakpoolses tiivas ja ilmselgelt liiga palju soola ja äädika maitselisi krõpse. Mainimata ei saa jääda ka Suured Ben'id ja suured ostutšekid. Need viimased võtaks hiljem ka lähemalt ette.