OMG moment.

Haven't had that one for quite a while.



Ühesõnaga - oi, oi, oi, need aksessuaarid! Värvid on lihtsalt nii õiged.

From product to photo.

Ehk sai lõpule viidud minu varasemalt mainitud tootefotode pildistamise projekt. Minu Ivo Nikkolo lauale ilmus ilusti pakitud tootefotode plaat ning kõigega võib vägagi rahule jääda. Asja vastu huvi tundjatele aga väike ülevaade eelmise ja üle-eelmise nädala jooksul toimunud protsessidest.

Kevadisest kollektsioonist sai välja valitud ja asjatundjatega kooskõlastatud esemed, mida oleks pildistada kindlasti vaja.

Esemed stangele ritta ..

.. ja fotostuudiosse.

Riided mannekeenile selga, klambritega-nööpnõeltega kinni, et kõik oleks väga paigas. Aet on asjatundja sellel alal.

Klõps kaameraga .. Ja siis asi seljast ja uus asemele. Hiljem on muidugi vaja veel üle pildistada kaeluse osa, aksessuaarid. Ajaliselt väga kulukas tegevust, mis on ka põhjus, miks poolepealt lahkuma olin sunnitud.
Kuid mitte just väga üllataval kombel saadi minuta hakkama ja CD piltidega jõudis õigepea minu lauale (photoshopitud piltidega, sest jah, isegi riideid on vaja photoshopida, et need tühjal taustal suurepärased välja näeksid).

Pildid arvutisse, natuke mängimist pildidsuurustega, toodede andmed kurikuulsasse exceli tabelisse ning seejärel vajaliku hinnainformatiooniga kodulehele.

Nii 'lihtne' ongi.

Almost annoying.

Kui tüütu on avastada, et sinu poolt välja valitud saapapaar on kellegi teise poolt broneeritud, raamat nina alt ära ostetud ja üritused hämmastaval kombel samale päevale sattunud? Ausalt öeldes - üsna tüütu.

Kuid tihtipeale läheb mingi seletamatu valemi läbi asjad elus ikkagi nii, et kõik laheneb. Ja tihtipeale ootamatult soodsas suunas. Nimelt saapad broneerinud tütarlaps neid ära ei ostnud ja maksma hakates oli millegipärast ka hind paarisaja krooni võrra järsku langenud. Ürituste osas kergelt tekkinud paanika lahenes sellega, kui vaatasin järgi asjade toimumise kellaajad, ja oli meeliületav üllatus avastada, et vägagi õhtusel ajal algavale Kuldnõelale jõuan ma väga täpselt. Ning raamat, millest ilma jäin, ootas mind tööjuures. Sest, jumal tänatud, mu ülemus ei ole selliste asjade suhtes ükskõikne. Päev pea et lilleline.







Huvitav, kas ma võiksin kunagi selle 500-leheküljelise moepiibli oma preemiana välja võtta ..

Look of the day.

I am amazed. Sest see tüdruk on päriselt olemas. Ja Wayne Tippetts avastas ta tänavapealt kõndimas. Ja kui mina avastasin, et tema selle avastas, siis mina tundsin vajadust edastada see komplekt ka teistele avastamiseks. Suled ja peavõru ja kott ja jalanõud ja .. lihtsalt ömeizing. Miks meie tänavatel selliseid 'musti luike' olla ei võiks?

Pretty please?

Palun mulle asfalti. Kuiva asfalti, kuiva kõnniteed. Sellist, kus saab kontsadega käia sirgelt. Sellist, millel kontsad ei vaju üleni lumme ega uisuta muuseas niisama all. Või sellist, millel on võimalik lihtsalt öeldes kuivaks jääda. Seda ei ole üldse palju palutud. Eriti veebruari viimasel päeval. Nõus?