I got it from my granny.

Kui eile juba soojematele juttudele kiskus, siis jätkame täna samas suunas. Ehk siis kasutaksin ära võimaluse ja saaksin maha statement'iga, et olen ka igati selle poolt, et tänavapilti (või siis vähemalt jopede-mantlite-kasukate alla) tagasi tuua suured 'vanaema kingitud kampsunid'! Jah, just. Väike eeldus muidugi on, et vanaemal peaks mingisugunegi stiilitaju (või lihtsalt hea värvide kombineemisoskus) veel alles olema. Sest olgu kudumid vanaema või D&G omad, suurtena ja õigete lisanditega näevad nad õige soojad ja mõnusad välja.





















Ning kaalun tõsiselt vanaemale mõninga vihje tegemist ühe teatud kampsiku kohta:



Oleks ju väga nunts.

I hear it's getting cold.

Seega on ainult üks asi, mida on õudsalt vaja - options, options, options. Üks asi mitmuses. Kui üldjuhul meeldib mulle pigem minimalistlik stiil pluss võimalikult palju ehteid, siis külma ilma saabudes eelistan ma end võimalikult ära pakkida (ja võimalikult erinevat viisi). Külm on üks nendest asjadest, millega võitlemine on mul eriliseks hingeasjaks saanud. Seega palju kampsuneid-salle-mütse! Ja võimalusel ka valik ülerõivaid.

Kõik väga meeldib, kuid prillid jätaks kohe kindlasti ära:



Ja Lemmmik, suure L-ga - eskimolt varastatud jakk:



Ja ma olen enam kui kindel, et minu kasuka-ja-muude-karvaste-riideesemete-armastus on mulle lihtsalt slaavi verega kaasa antud.
Runway:





Real way:

Who's that girl?

Pigem tegelikult küll naine. Aga lihtsalt väike meenutus kunagisest noorukiea muusikamaitsest. 'That girl' on Frida Giannini. Ja ta on ülemõistuse ilus, üks nendest drop-dead-gourgeous naistest. Ja stiilne (ilmselt üks ametikohustustest). Ja kas ma mainisin ka, et andekas? Ja tema ongi Gucci. Ja see postitus on pühendatud talle ning ma ei leia, et peaksin isegi põhjendama miks.

It's white. And it has shoulders.

Ehk ühes variandis on see 'OMG!' vääriline jakk.



Ja teises variandis .. Rihanna.



Ise küll mõtlen, et mingil ajal võiks ju hakata sellest õlaasjast vaikselt üle saama, kuid teeme nii, et see mingi aeg tuleb .. millalgi-millalgi uuel aastal. Varem ei ole võimalik juba puhtalt halli Asose pluusi pärast, mida ma paari nädalaga küll tüütuseni ära kanda ei jõua. Eriti arvestades seda, et see pole veel kohalegi jõudnud.

What do you mean 'No film tonight'?

PÖFF selja taga, moefilmid nähtud, muljed jagatud, Kumu auditooriumi limiit mõneks ajaks täis. Montonile suured-siirad tänusõnad!

Lugejatele olgu täpsestuseks öeldud, et filmide arvustamisega ei ole ma tõsisemalt varasemalt väga tegelenud. Seepärast saidki postisused olema ühed lihtsad uitmõtted. Ei vaevunud ma filmi ümberjutustamisega, ei filmi tehniliste detailide ega võidetud auhindade nimetamisega. Seda võis igaüks ise lugeda-otsida-uurida.

Seega loodan, et Montoni inimesed väga ei pahandanud, et sellise inimese filmiseanssidele saatsid. Sellise uitmõtleja.

Ühe korraliku kokkuvõtte juurde kuulub muidugi ka filmide paremusjärjestus. Veel enne esimest moefilmi panin paika plaani oma edetabel koostada, kuid peale viite filmielamust ei olnudki see enam nii lihtne ülesanne. Filmid olid valitud väga hästi ning võibolla ei peakski pingerida tegema. Aga kui endale juba lubatud sai .. siis kuidagi moodi võiks oma eelistuse ära nimetada.

Dokumentaalfilmide kategoorias võitis vaieldamatult 'September Issue'. Punkt ja hüüumärk. Ei mingit kahtlust. Keerulisemaks läks asi aga just mängufilmidega ning kuigi ma hõiskasin juba ära, et 'Rage' oli number üks, siis peale mõningat mõtlemist-kaalumist-meenutamist, ei olnud ma enam selles nii kindel. 'Coco enne Chanel'i tahaks panna esikohale juba puhtalt sellepärast, et tegemist on ju Chaneliga! 'Moevennad' tõid minu ülimalt väsinud ja uimasele kehale jällegi elu nii sisse, et juba see on niimõndagi väärt. Ja 'Raev' .. oli lihtsalt .. hullumeelne.

Seega jätangi esikoha jagamisele. Just like that. Lihtsamast lihtsam väljapääs. Mõnikord täiesti lubatud.