24-hour art.

Vanamoeline või mitte vanamoeline, mulle meeldib näitust vaatamas käia galeriis.

Ütlen seda tegelikult üldse mitte paha pärast, vaid sellest õhutatult, et Anu Samarüütel-Longi näitus 'MÄRTS, APRILL, MAI...' sai läbi lapatud umbes minutilise ajakuluga. Ja kuna tegemist on ülivõrdes andeka moeinimesega, siis oleksin lihtsalt tahtnud kauem (ja pigem reaalselt) tema joonistustest ümbritsetud olla.

Ma olen võimeline aru saama, et e-näitusi korraldades on mõeldud e-külastajate mugavusele ja äkki poleks ma päris galeriisse seda näitust vaatama jõudnudki (nagu juhtus Herkki-Erich Merila omaga), kuid olgem ausad, arvutihiirt alla kerides kunsti vaadata ei ole ikka päris see.
Modernsemad inimesed saavad oma ülevaate näitusest siit (ja lugege kindlasti läbi ka sissejuhav tekst).

Et lõpetada aga ilusama sõnaga, siis joonistused ise on oma näituskohale vaatamata igati kiidusõnu väärt ja kujutavad endast täpselt seda, miks moeillustratsioonid on saanud mu suureks nõrkuseks. Ja selle lühikese ajaga eriti silma jäänud tükid said selle tõestuseks ka siia kirjaridade vahele poetatud.

Last friday after work.

Alles eelmine nädal leidsin siis lõpuks, et oleks viimane aeg Asos'e auguline pluus selga saada ja teha tasa see, et ta kuuaega õnnetult ja kandmatuna kapis rippus.

Jube on ikka see komme osta kokku asju ja neid siis mitte kanda.

Summer addition.

Ma arvan, et te teate, millest ma räägin, kui väidan, et sellise kuumusega kipuvad kõik riidekapis olevad riided mitte piisavalt õhukesed olema. Ja siis võibki juhtuda, et näokreemi ostma minnes lõpetad hoopis Zaras, üks eriti mõnus suvesärk-pluus-kleit peos.

Särk - Zara, kõrvarõngad ja sõrmus - Topshop

And what I wore.

Ütleme nii, et see aasta sai ERKI'le selga valitud mitme kraadi võrra inimlikum komplekt.

Pluus - Topshop, pintsak - Asos, püksid - Monton, gladiaatorid - ABC king, kott - Oasis, prillid - Gucci

ERKI.

Tolmune tehasehoov, valge poodium, 25 kollektsiooni ja kõik, kellele mood midagigi tähendab.

Lisada super muusika ja paar südamest tulnud ahhetust. Ilmselgelt ka liiga palju pilte, millest siinkohal mõned esinduslikumad.

Nagu näha, siis päris klassikalist ilu ERKIle taga ajama minna ei ole võibolla kõige mõistlikum. Mulle isiklikult tundus, et kandmisisu tekitavaid komplekte oli see aasta vähem, mis muidugi omakorda tähendabki, et (enamikel juhul) positiivselt hulle asju iseenesest jagus. ERKIle igati kohaselt.

Minule endale jääb aga sellest korrast armas mälestus ühest heledast kootud kampsunist, värviblokilistest platvormkingadest ja punasest Okasroosikese kleidist.

Ja võibolla ühest punasest latekskomplektist ka.