Bergamo for a day.

Ja meie väike reis lõppes Bergamos. Ühelt poolt, et käia ära ka pisut väiksemas Itaalia asulas, teisalt, et oleks mugavam varahommikusele lennule minna. Päeva sisse mahtus täpselt üks jalutuskäik vanalinnas ning õhtupoolik (julgen väita, et Bergamo parima vaatega) terrassil.

Enam sobivamat lõppu ei oleks osanud ette kujutada ka.

Como magic.

Nagu eelnevalt mainisin, siis Milanos olime me tegelikult viiest reisipäevast umbes kolm ja pool. Ja selleks poolikuks päevaks otsustasime hüpata rongile, et sõita kõigi poolt kõvasti kiidetud Como järve äärde.

Ütleme nii, et looduslapsel minu sees oli tol pühapäeval ikka tõeline pidupäev. Nii see kipubki minema iga kord, kui ühele pildile satuvad sinisemast sinisem taevas, mitte vähem sinisem veekogu ja seda ümbritsev mägede posu - ahhetamist jagub terveks päevaks ja kauemgi veel.

Uskumatult kaunis koht ja terve reisi parimad viis tundi!

Museo della Moda.

Ja mis on üks moepealinn ühe korraliku kõrgmoodi kajastava moenäituseta? Peamiselt šoppingutänavalt nurga taga vaikselt pesitsev moemuuseum oli lihtsalt hüpnotiseeriv!

Olla ühes ruumis nii Missoni, Fendi kui Versace hulljulgete kostüümidega (sattusime just Itaalia teatri- ja ooperilavasid kaunistanud kleitide näitusele) on iga moearmastaja paradiis.

Ja kuigi pildistamisele seal hästi ei vaadatud, ei suutnud ma vähemalt mingisugustki osa sellest jäädvustamata jätta.

Kohe kindlasti soovitan muuseumile pilgu peale heita igal moepisikuga nakatunud Milano külastajal, aadressil via Sant' Andrea 6.

It was impossible not to window shop!

Milano, mood, butiigid, ei saanud ju oma silmaga vaatamata jätta.

Nimelt on Milano peamisel otsast lõpuni disainerpoode täis tänaval via Montenapoleone'l käimine justkui värskeima Vogue'i numbri lappamine. Väikeseks boonuseks muidugi ka see, et iga suurema disainerbrändi maailma saab kergesti sisse astuda, saateks naeratav ja uksi avav turvamehest džentelmen.

Ja kuigi ma ise igasse poodi väga sisse astuma ei kippunud (ilmselt seetõttu, et mul käis pea ikka veel enamikest La Rinascente kaubamaja hinnasiltidest ringi), siis ühest konkreetsest esinduspoest ma siiski eemale hoida ei suutnud. Sest Chanel on Chanel.

And my favorite shot.

Julgeksin öelda, et need itaallased ikka oskavad oma katedraale üles ehitada. Isegi, kui selleks kulub vähemalt kuue sajandi jagu nokitsemist.