Sweet sweet September.

'September Issue' oli Montoni moefilmidest ainuke, mida olin varasemalt juba näinud. Aga kuna vahepeale on tükk maad aega jäänud ja pea täiesti teiste asjadega täitunud, siis mõtlesin filmile ka teise pilgu peale visata. Ja kuigi emotsioonid ei olnud teisel korral pooltki nii tugevad, siis kehvemaks polnud film igatahes jäänud.

Aga nüüd filmist endast. Nõuan ausat vastust igalt lugejalt (vastus võib jääda muidugi teie peadesse teie enda jaoks) - kes üllatus?! Kelle jaoks oli üllatus, et Vogue'i juhib diktaator? Kelle jaoks oli üllatus, et kõik Anna't kardavad? Kes ei oodanud sellist külmust ja konkreetset arvamust kõige ümbristeva kohta? Te ju olete ikka kursis sellega, kuidas sündis 'Saatan kannab Pradat'?
Kui Anna Wintour võttis selle dokumentaali ette, et 'pehmendada temast maalitud jäist imidžit', siis minu järgnev tekst läheb samasse suunda. Vabandan juba ette ära, et välja jäävad paljud igale arvustusele omased lõigud, kuid selle filmiga seoses on mul ainult üks sõnum.
Kõigile jäid meelde need aastad, mis Anna on Vogue'is peatoimetaja olnud? Ja kas te suudate nüüd ette kujutada seda kogemuste pagasit, mis 1988. aastast peale (aastas on 12 kuud, ehk 12 numbrit välja vaja anda) kogunenud on. Kergem oleks ette kujutada palju näeb näiteks välja tonn suhkruvatti.
Ehk siis üritan ma välja jõuda sinna, et kui Anna on Vogue, ja Vogue on Anna, siis ongi tema privileegiks ja ka kohustuseks otsutada, mis ajakirja läheb ja mis mitte, tundugu see kuitahes õel. Ja solvav. Ja inimesed solvuvad ja nad kurdavad ja nad hädaldavad ja vaatamata sellele ikkagi austavad Annat. Jumal hoia, terve (moe)maailm austab teda!
Ning selle kiire ja kindla 'cuttimise' kohta oskan öelda ainult seda, et ilmselt on see lihtsalt ajaga nii 'muuseas asjaks' muutunud. Anne&Stiil oli ka väga mures mõne esimeses numbris välja jäänud pildi kohapealt. Nüüd nad enam sellel teemal oma blogis ei peatu.



Muidugi mul oli Grace'ist kahju, ja tühjalt kulutatud ajast-energiast-rahast. Kuid (don't hate me now) nende aastate jooksul võiks Grace olla juba paksema nahaga ja mitte nii sügavale südamesse kõike seda võtta. Valikuid peab tegema ning minu silmis on Anna selleks õigemaid inimesi (muidu ta ei oleks seal, kus ta omadega on). Ja vastasel juhul olekski ajakirjas kõik sees ja õblukesele naisterahvale kujuneks tõsiseks väljakutseks ajakirjaga mööda linna jooksmine. Lisaks sellele kõlas filmiski mitu korda, kui õigeid ja häid otsuseid on Anna oma karjääri jooksul teinud.



Kui nüüd aga üle vaadata teised filmi aspektid, siis olgem ausad, võtab ikka kadedaks küll. Kõik need stanged, kõik need aksessuaarid, kõik need andekad inimesed, võttepaigad.. Tahate öelda, et te ütleksite 'ei', kui teile pakutaks võimalust sellest kõigest osa saada? Mitte, et see väga tõenäoline oleks, aga saate aru küll. Muidugi nõutakse Vogue'i töötajatelt palju, meeletult palju, kuid teisiti ei olekski võimalik. Tegemist on moemaastiku olulisima väljaandega - moepiibliga. Latt peabki kõrgel olema. Ning septembri number sai ju hea. Nagu on saanud ka kõik eelnevad, ja järgnevad.
Seega ma jääksin selle juurde, et moekeisrinna Wintour ei peagi olema igaühele 'approachable'. Tal on omad põhimõtted (tundugu need tavainimesele kuitahes jaburad) ning tal on oma tegutsemise viis. Ta võib olla ülemõistuse karm, kuid ta võib avada ka uksi, mida keegi teine avada ei suudaks. Just sellepärast, et ta on milline ta on, ei kujutakski ma Vogue'i ja selle toimetust teistsugusena ette. Minu austus kuulub talle. Ja kui midagi üldse, siis film isegi suurendas seda.



Ja minupoolse kiidulaulu slash kaitsekõne lõpetuseks ütlen vaid seda, et kui Anna naeratas, tundus ta olevat igati soe inimene. Not that much of a Devil after all.

Outrageous.

Minu esimene plaan oli Tanelilt küsida, kas võin tema sissejuhatuse üks ühele siia teisaldada. Ja kuigi ta tõenäoliselt oleks seda isegi lubanud, oleks see muidugi olnud natuke ebaaus. (See oli lihtsalt väike sissejuhatus ja positiivne tagasiside filmi sissejuhatajale).



Moefilmide kategoorias tõusis "Raev" vaieldamatult minu edetabelis esikohale. 99 minutit (mõni minut siia-sinna) puhast monoloogi. Ja mida kõike see 99 minutit sisaldas. Esindatud olid kõik - disainerist detektiivini, modellist kriitikuni, pitsapoisist turvameheni. 99 minuti jooksul välja käidud mõtteid - olgu nad ükskõik kui näideldud, kuid olgem ausad reaalses elus täiesti kehtivad - võiksin tsiteerida elulõpuni. Mõned neist olid nii sarkastilised, mõned neist nii nartsistlikud, mõned jällegi nii sügavad ja mõned lihtsalt värskendavad. Ja kõik need emotsioonid!
Mulle meeldib naerda ja mulle meeldivad stereotüübid. Kuigi filmi teine pool läks pigem kurvapoolsemaks, siis esimeses pooles ma end tagasi ei hoidnud ja naersin nii, et silmad olid märjad. See mulle meeldis.
Ma saan muidugi aru neist inimestest, kes seda filmi maa põhja kiruvad. See on film, mida peab oskama vaadata. Peab oskama nautida. Mina aegaajalt naudin lihtsaid puhtaid mõtteid, suvalises järjekorras, täiesti ilma igasuguse seletuseta. Seletused on liigsed. Kuid paraku ei ole paljud nõus nii vähesega leppima.
Kui film ei oleks koosnenud nii kuulsast-suurepärasest-andekast-tunnustatud-geniaalsest näitlejatekompotist oleksin olnud nõus ka uskuma (kui mõrvad-tulistamised välja jätta), et need ongi päris moemaailma inimesed välja käimas oma mõtteid väikesele poisikesele. Näitlejate silmad tõesti mõjusid nii usutavalt. Müts maha ja topeltaplaus.









And I regained my love for Lily Cole!





Ja näiteks üks täiesti võõras noormees ütles mulle peale filmi, et tema meelest oli film 'rather weird', kuid talle väga meeldis taustade värvivalik. Seega tõesti - kõik sõltub vaatajast.

Did anyone say 'studs'?

One ..



Two ..



Three ..



Four ..



Let me hear you screem, if you want some more!
(Ei, ma ei kuula 'sellist' muusikat, aga mõne loo vastu suudan uskumatult tolerantne olla ja alati naudin just sel viisil oma jubeda lauluhäälega teistele pinda käimist.)

Lookbook report.

Lookbook on see koht, mida olen kiitnud taevani ja olen end mitmel korral sinna täiesti lootusetult uudistama unustanud ja nüüd on elu läinud hoopis sedapidi, et ma pole seal jumal-teab-kui-kaua käinud. Täna õnneks leidsin oma tegemistes just selleks käiguks tsipake aega ja see kujunes väga meeldivaks aja kasutamiseks (nagu alati).

Ja muidugi tähendab see tervet hunnikut pildimaterjali outfit'idest:



Triibud. Olid Chaneli filmis, on selle neiu seljas, ja tänu Asosele saavad olema varsti ka minu riidekapis:



Jah, ma tõesti olen muutunud ülemäära mugavaks nende internetikaubamajadega. But you can't blame me.



Must on ja must jääb. Ja kuigi ma ei sooviks mitte midagi rohkemat, kui lund meie tänavatele (umbes sama ilusas versioonis nagu antud pildil, kuigi see ilmselgelt lumi ei ole), siis tegelikult mulle on hakanud vaikselt meeldima see, et ilmakraadid on jätkuvalt inimlikud nende inimeste vastu, kes on retuusifanaatikud (moi-moi-moi) ja ei ütle ära ka mõnele vingele sukapüksipaarile. Ja muidugi kulinad, ärge unustage kulinaid!



Puhvis seelikud. Mulle lihtsalt meeldib neid nii nimetada. Ma pakun, et LC oli see, kes minus nende vastu nii suure sümpaatia tekitas, kuid see polegi enam nii oluline. Ja nii nagu mulle meeldis üks mõnus bleiser sellise asjakese peal, meeldib mulle ka nahktagiga variant. Ning ei suuda eputamata jätta, et nii sündis veel üks Asose ost:





Printed shirt. Sest inglise keeles kõlab see paremini kui 'pildiga t-särk'. Idee pärineb esialgselt selliselt 'lihtsalt' inimeselt nagu Agyness Deyn (kuigi loomulikult ei olnud ta maailma esimene, kes seeliku ja t-särgi omavahel sobitas, kuid just tema jäi mulle eriliselt meelde). Tema variandist oli pilt novembri Vogue'is ka.



Oh, the cosiness. Või vähemalt see mul seostub automaatselt igasuguste suurte pontšodega. Lisa leggingsid ja ankle bootsid ning voila! Mustana mõjub eriti elegantselt, vähemalt minu silmis (kuid samas minu silmis on kõik musta variandina ilus).



Hall kleit, mitte tavaliste varrukatega. Eks rõhutatud õlad on meil praegu väga 'must have' ja minu õnneks sattusin täiesti juhuslikult sellise otsa oma online-window-shoppingu käigus ning jääb üle vaid loota, et kleit/pluus saabubki nii ilusana nagu ta pildil seda on (mitte et ma oleks kunagi pidanud Asose kaupades pettuma):



Ning lõpetuseks üks pisike detail, mis muudab iga riietuse kraadivõrra erilisemaks - sõrmus:



Ja loodan, et andestate mu halli-valge-musta värvilembuse.

Oh, and did I tell you?

I'm a designer assistant now.



Ja mu uus ülemus jõudis mulle juba ühe huvitava elutõe välja käia -
'Elus on ainult kaks asja, millele ma olen nõus raha kulutama - tehnoloogia viimane sõna ja õige prantsuse parfüüm.'

Brilliant.