Minu esimene plaan oli Tanelilt küsida, kas võin tema sissejuhatuse üks ühele siia teisaldada. Ja kuigi ta tõenäoliselt oleks seda isegi lubanud, oleks see muidugi olnud natuke ebaaus. (See oli lihtsalt väike sissejuhatus ja positiivne tagasiside filmi sissejuhatajale).
Moefilmide kategoorias tõusis "Raev" vaieldamatult minu edetabelis esikohale. 99 minutit (mõni minut siia-sinna) puhast monoloogi. Ja mida kõike see 99 minutit sisaldas. Esindatud olid kõik - disainerist detektiivini, modellist kriitikuni, pitsapoisist turvameheni. 99 minuti jooksul välja käidud mõtteid - olgu nad ükskõik kui näideldud, kuid olgem ausad reaalses elus täiesti kehtivad - võiksin tsiteerida elulõpuni. Mõned neist olid nii sarkastilised, mõned neist nii nartsistlikud, mõned jällegi nii sügavad ja mõned lihtsalt värskendavad. Ja kõik need emotsioonid!
Mulle meeldib naerda ja mulle meeldivad stereotüübid. Kuigi filmi teine pool läks pigem kurvapoolsemaks, siis esimeses pooles ma end tagasi ei hoidnud ja naersin nii, et silmad olid märjad. See mulle meeldis.
Ma saan muidugi aru neist inimestest, kes seda filmi maa põhja kiruvad. See on film, mida peab oskama vaadata. Peab oskama nautida. Mina aegaajalt naudin lihtsaid puhtaid mõtteid, suvalises järjekorras, täiesti ilma igasuguse seletuseta. Seletused on liigsed. Kuid paraku ei ole paljud nõus nii vähesega leppima.
Kui film ei oleks koosnenud nii kuulsast-suurepärasest-andekast-tunnustatud-geniaalsest näitlejatekompotist oleksin olnud nõus ka uskuma (kui mõrvad-tulistamised välja jätta), et need ongi päris moemaailma inimesed välja käimas oma mõtteid väikesele poisikesele. Näitlejate silmad tõesti mõjusid nii usutavalt. Müts maha ja topeltaplaus.
And I regained my love for Lily Cole!
Ja näiteks üks täiesti võõras noormees ütles mulle peale filmi, et tema meelest oli film 'rather weird', kuid talle väga meeldis taustade värvivalik. Seega tõesti - kõik sõltub vaatajast.
Moefilmide kategoorias tõusis "Raev" vaieldamatult minu edetabelis esikohale. 99 minutit (mõni minut siia-sinna) puhast monoloogi. Ja mida kõike see 99 minutit sisaldas. Esindatud olid kõik - disainerist detektiivini, modellist kriitikuni, pitsapoisist turvameheni. 99 minuti jooksul välja käidud mõtteid - olgu nad ükskõik kui näideldud, kuid olgem ausad reaalses elus täiesti kehtivad - võiksin tsiteerida elulõpuni. Mõned neist olid nii sarkastilised, mõned neist nii nartsistlikud, mõned jällegi nii sügavad ja mõned lihtsalt värskendavad. Ja kõik need emotsioonid!
Mulle meeldib naerda ja mulle meeldivad stereotüübid. Kuigi filmi teine pool läks pigem kurvapoolsemaks, siis esimeses pooles ma end tagasi ei hoidnud ja naersin nii, et silmad olid märjad. See mulle meeldis.
Ma saan muidugi aru neist inimestest, kes seda filmi maa põhja kiruvad. See on film, mida peab oskama vaadata. Peab oskama nautida. Mina aegaajalt naudin lihtsaid puhtaid mõtteid, suvalises järjekorras, täiesti ilma igasuguse seletuseta. Seletused on liigsed. Kuid paraku ei ole paljud nõus nii vähesega leppima.
Kui film ei oleks koosnenud nii kuulsast-suurepärasest-andekast-tunnustatud-geniaalsest näitlejatekompotist oleksin olnud nõus ka uskuma (kui mõrvad-tulistamised välja jätta), et need ongi päris moemaailma inimesed välja käimas oma mõtteid väikesele poisikesele. Näitlejate silmad tõesti mõjusid nii usutavalt. Müts maha ja topeltaplaus.
And I regained my love for Lily Cole!
Ja näiteks üks täiesti võõras noormees ütles mulle peale filmi, et tema meelest oli film 'rather weird', kuid talle väga meeldis taustade värvivalik. Seega tõesti - kõik sõltub vaatajast.
No comments:
Post a Comment