'September Issue' oli Montoni moefilmidest ainuke, mida olin varasemalt juba näinud. Aga kuna vahepeale on tükk maad aega jäänud ja pea täiesti teiste asjadega täitunud, siis mõtlesin filmile ka teise pilgu peale visata. Ja kuigi emotsioonid ei olnud teisel korral pooltki nii tugevad, siis kehvemaks polnud film igatahes jäänud.
Aga nüüd filmist endast. Nõuan ausat vastust igalt lugejalt (vastus võib jääda muidugi teie peadesse teie enda jaoks) - kes üllatus?! Kelle jaoks oli üllatus, et Vogue'i juhib diktaator? Kelle jaoks oli üllatus, et kõik Anna't kardavad? Kes ei oodanud sellist külmust ja konkreetset arvamust kõige ümbristeva kohta? Te ju olete ikka kursis sellega, kuidas sündis 'Saatan kannab Pradat'?
Kui Anna Wintour võttis selle dokumentaali ette, et 'pehmendada temast maalitud jäist imidžit', siis minu järgnev tekst läheb samasse suunda. Vabandan juba ette ära, et välja jäävad paljud igale arvustusele omased lõigud, kuid selle filmiga seoses on mul ainult üks sõnum.
Kõigile jäid meelde need aastad, mis Anna on Vogue'is peatoimetaja olnud? Ja kas te suudate nüüd ette kujutada seda kogemuste pagasit, mis 1988. aastast peale (aastas on 12 kuud, ehk 12 numbrit välja vaja anda) kogunenud on. Kergem oleks ette kujutada palju näeb näiteks välja tonn suhkruvatti.
Ehk siis üritan ma välja jõuda sinna, et kui Anna on Vogue, ja Vogue on Anna, siis ongi tema privileegiks ja ka kohustuseks otsutada, mis ajakirja läheb ja mis mitte, tundugu see kuitahes õel. Ja solvav. Ja inimesed solvuvad ja nad kurdavad ja nad hädaldavad ja vaatamata sellele ikkagi austavad Annat. Jumal hoia, terve (moe)maailm austab teda!
Ning selle kiire ja kindla 'cuttimise' kohta oskan öelda ainult seda, et ilmselt on see lihtsalt ajaga nii 'muuseas asjaks' muutunud. Anne&Stiil oli ka väga mures mõne esimeses numbris välja jäänud pildi kohapealt. Nüüd nad enam sellel teemal oma blogis ei peatu.
Muidugi mul oli Grace'ist kahju, ja tühjalt kulutatud ajast-energiast-rahast. Kuid (don't hate me now) nende aastate jooksul võiks Grace olla juba paksema nahaga ja mitte nii sügavale südamesse kõike seda võtta. Valikuid peab tegema ning minu silmis on Anna selleks õigemaid inimesi (muidu ta ei oleks seal, kus ta omadega on). Ja vastasel juhul olekski ajakirjas kõik sees ja õblukesele naisterahvale kujuneks tõsiseks väljakutseks ajakirjaga mööda linna jooksmine. Lisaks sellele kõlas filmiski mitu korda, kui õigeid ja häid otsuseid on Anna oma karjääri jooksul teinud.
Kui nüüd aga üle vaadata teised filmi aspektid, siis olgem ausad, võtab ikka kadedaks küll. Kõik need stanged, kõik need aksessuaarid, kõik need andekad inimesed, võttepaigad.. Tahate öelda, et te ütleksite 'ei', kui teile pakutaks võimalust sellest kõigest osa saada? Mitte, et see väga tõenäoline oleks, aga saate aru küll. Muidugi nõutakse Vogue'i töötajatelt palju, meeletult palju, kuid teisiti ei olekski võimalik. Tegemist on moemaastiku olulisima väljaandega - moepiibliga. Latt peabki kõrgel olema. Ning septembri number sai ju hea. Nagu on saanud ka kõik eelnevad, ja järgnevad.
Seega ma jääksin selle juurde, et moekeisrinna Wintour ei peagi olema igaühele 'approachable'. Tal on omad põhimõtted (tundugu need tavainimesele kuitahes jaburad) ning tal on oma tegutsemise viis. Ta võib olla ülemõistuse karm, kuid ta võib avada ka uksi, mida keegi teine avada ei suudaks. Just sellepärast, et ta on milline ta on, ei kujutakski ma Vogue'i ja selle toimetust teistsugusena ette. Minu austus kuulub talle. Ja kui midagi üldse, siis film isegi suurendas seda.
Ja minupoolse kiidulaulu slash kaitsekõne lõpetuseks ütlen vaid seda, et kui Anna naeratas, tundus ta olevat igati soe inimene. Not that much of a Devil after all.
No comments:
Post a Comment