I hear it's getting cold.

Seega on ainult üks asi, mida on õudsalt vaja - options, options, options. Üks asi mitmuses. Kui üldjuhul meeldib mulle pigem minimalistlik stiil pluss võimalikult palju ehteid, siis külma ilma saabudes eelistan ma end võimalikult ära pakkida (ja võimalikult erinevat viisi). Külm on üks nendest asjadest, millega võitlemine on mul eriliseks hingeasjaks saanud. Seega palju kampsuneid-salle-mütse! Ja võimalusel ka valik ülerõivaid.

Kõik väga meeldib, kuid prillid jätaks kohe kindlasti ära:



Ja Lemmmik, suure L-ga - eskimolt varastatud jakk:



Ja ma olen enam kui kindel, et minu kasuka-ja-muude-karvaste-riideesemete-armastus on mulle lihtsalt slaavi verega kaasa antud.
Runway:





Real way:

Who's that girl?

Pigem tegelikult küll naine. Aga lihtsalt väike meenutus kunagisest noorukiea muusikamaitsest. 'That girl' on Frida Giannini. Ja ta on ülemõistuse ilus, üks nendest drop-dead-gourgeous naistest. Ja stiilne (ilmselt üks ametikohustustest). Ja kas ma mainisin ka, et andekas? Ja tema ongi Gucci. Ja see postitus on pühendatud talle ning ma ei leia, et peaksin isegi põhjendama miks.

It's white. And it has shoulders.

Ehk ühes variandis on see 'OMG!' vääriline jakk.



Ja teises variandis .. Rihanna.



Ise küll mõtlen, et mingil ajal võiks ju hakata sellest õlaasjast vaikselt üle saama, kuid teeme nii, et see mingi aeg tuleb .. millalgi-millalgi uuel aastal. Varem ei ole võimalik juba puhtalt halli Asose pluusi pärast, mida ma paari nädalaga küll tüütuseni ära kanda ei jõua. Eriti arvestades seda, et see pole veel kohalegi jõudnud.

What do you mean 'No film tonight'?

PÖFF selja taga, moefilmid nähtud, muljed jagatud, Kumu auditooriumi limiit mõneks ajaks täis. Montonile suured-siirad tänusõnad!

Lugejatele olgu täpsestuseks öeldud, et filmide arvustamisega ei ole ma tõsisemalt varasemalt väga tegelenud. Seepärast saidki postisused olema ühed lihtsad uitmõtted. Ei vaevunud ma filmi ümberjutustamisega, ei filmi tehniliste detailide ega võidetud auhindade nimetamisega. Seda võis igaüks ise lugeda-otsida-uurida.

Seega loodan, et Montoni inimesed väga ei pahandanud, et sellise inimese filmiseanssidele saatsid. Sellise uitmõtleja.

Ühe korraliku kokkuvõtte juurde kuulub muidugi ka filmide paremusjärjestus. Veel enne esimest moefilmi panin paika plaani oma edetabel koostada, kuid peale viite filmielamust ei olnudki see enam nii lihtne ülesanne. Filmid olid valitud väga hästi ning võibolla ei peakski pingerida tegema. Aga kui endale juba lubatud sai .. siis kuidagi moodi võiks oma eelistuse ära nimetada.

Dokumentaalfilmide kategoorias võitis vaieldamatult 'September Issue'. Punkt ja hüüumärk. Ei mingit kahtlust. Keerulisemaks läks asi aga just mängufilmidega ning kuigi ma hõiskasin juba ära, et 'Rage' oli number üks, siis peale mõningat mõtlemist-kaalumist-meenutamist, ei olnud ma enam selles nii kindel. 'Coco enne Chanel'i tahaks panna esikohale juba puhtalt sellepärast, et tegemist on ju Chaneliga! 'Moevennad' tõid minu ülimalt väsinud ja uimasele kehale jällegi elu nii sisse, et juba see on niimõndagi väärt. Ja 'Raev' .. oli lihtsalt .. hullumeelne.

Seega jätangi esikoha jagamisele. Just like that. Lihtsamast lihtsam väljapääs. Mõnikord täiesti lubatud.

Last but not least.

'Moevendade' filmiseanss oli kuidagi .. teistmoodi. Saal oli puupüsti täis vanemaid inimesi, kes ilmselgelt olid tulnud vanu (häid?) aegu meenutama. Ma julgen arvata ka, et suurem osa neist oli vene rahvuse esindajad ja see oli neile väga suureks eeliseks. Olles ise pärit kahekeelsest perekonnast oli minul ülimalt kerge filmi jälgida ning nautida ehtsat vene huumorit. Kahju, et nii palju sellest tõlkes kaduma läks.



See oli üleüldse üks õige vene film (uskuge mind, ma tean, millest ma räägin) - ei puudunud laul ja tants ja pidu ja pillerkaar. Ja armastus. Ja Lenin. Ja kõik detailid. Vaeva oli nähtud ikka elueest. Tõsised kiidusõnad filmi tegijatele.
Ja muidugi armas filmi sõnum. Lihtne, loogiline, armas.



Ei ole Eestiski ju võõras, et üritatakse sisse tuua üht või teist stiili ja kuidas üldsus selle kõige peale nina krimpsutab. Isegi 50 aastat hiljem. Jätkuvalt on olemas kindlad seltskonnad, kes kannavad ühtemoodi riideid, räägivad samasugust slängi ja liiguvad teatud kohtades. Jätkuvalt on inimesi, kes ei taha olla nii hallid ja tuua midagi teistsugust tänavapilti. Tänapäeval ei ole kontrast võibolla küll nii selgepiiriline, kuid leida võib seda siiski. Seega igati teemakohane tükk.
'Moevennad' nimetaks ma kohe kindlasti ära hea-tuju-filmiks. Igale kurvale hetkele järgnes rõõm. Ja lõpp oli ju eriti grandioosne. Nalja sai ikka uskumatult palju ja kuna Venemaal on ikkagi päris julge tegu niimoodi püha NSV aega mõnitada, siis boonuspunktid sellegi eest. Nagu ka muusika, kostüümide, soengute, meigi ja muidugi - näitlejate eest. Kõik oli super.







Lisaks sellele oli üks eriline asi, millest ma filmis tõsiselt vaimustusin ja hetkeks lihtalt unustasin kõik muu - ma räägin saksofonimängust. Emotsioonid oli laes. Ma lihtsalt sulasin. Lihtsalt (sõnad jäävad kurku kinni, sest ei ole võimalik seda tunnet ära kirjeldada) - amazing. Saksi leiutaja oli geenius! Ja filmis kõlanud muusika esitajale olen valmis fännikirja saatma.



Kui üldse millegi kallal natuke iriseda, siis mainiksin ära ainult kolm väikest asja (mis filmi sisu puudutavad iseenesest vähe).
Nimelt tekkis mul mõningane vastuolu filmi pealkirjaga, pigem siis selle tõlkega. Kunagi FIBITi moedebati raames oli minu 'koduseks tööks' endale selgeks teha, kes on hipster. Ja Elvis ei ole hipster. Samamoodi nagu ei olnud filmi kangelased. Moevennad jah. Stiljagi jah. Hipsters - ei.
Teiseks, nagu ma kartsin näiteks Chaneli filmi puhul, et suured ootused viivad lõpuks veel suurema pettumuseni, siis Heleni sissejuhatusest olin juba valmis Oscari vääriliseks filmiks. Film oli väga hea, selles pole kahtlustki. Kuid on väga 'walking on thin ice' nii suurte sõnadega filmi sisse juhatada. Samas saan väga hästi aru sellest, kui raske on mõnikord emotsioone ainult endale hoida.
Ja kolmandaks - filmide külalississejuhatajatele järgmiseks aastaks ajalised piirangud ette!