'Moevendade' filmiseanss oli kuidagi .. teistmoodi. Saal oli puupüsti täis vanemaid inimesi, kes ilmselgelt olid tulnud vanu (häid?) aegu meenutama. Ma julgen arvata ka, et suurem osa neist oli vene rahvuse esindajad ja see oli neile väga suureks eeliseks. Olles ise pärit kahekeelsest perekonnast oli minul ülimalt kerge filmi jälgida ning nautida ehtsat vene huumorit. Kahju, et nii palju sellest tõlkes kaduma läks.
See oli üleüldse üks õige vene film (uskuge mind, ma tean, millest ma räägin) - ei puudunud laul ja tants ja pidu ja pillerkaar. Ja armastus. Ja Lenin. Ja kõik detailid. Vaeva oli nähtud ikka elueest. Tõsised kiidusõnad filmi tegijatele.
Ja muidugi armas filmi sõnum. Lihtne, loogiline, armas.
Ei ole Eestiski ju võõras, et üritatakse sisse tuua üht või teist stiili ja kuidas üldsus selle kõige peale nina krimpsutab. Isegi 50 aastat hiljem. Jätkuvalt on olemas kindlad seltskonnad, kes kannavad ühtemoodi riideid, räägivad samasugust slängi ja liiguvad teatud kohtades. Jätkuvalt on inimesi, kes ei taha olla nii hallid ja tuua midagi teistsugust tänavapilti. Tänapäeval ei ole kontrast võibolla küll nii selgepiiriline, kuid leida võib seda siiski. Seega igati teemakohane tükk.
'Moevennad' nimetaks ma kohe kindlasti ära hea-tuju-filmiks. Igale kurvale hetkele järgnes rõõm. Ja lõpp oli ju eriti grandioosne. Nalja sai ikka uskumatult palju ja kuna Venemaal on ikkagi päris julge tegu niimoodi püha NSV aega mõnitada, siis boonuspunktid sellegi eest. Nagu ka muusika, kostüümide, soengute, meigi ja muidugi - näitlejate eest. Kõik oli super.
Lisaks sellele oli üks eriline asi, millest ma filmis tõsiselt vaimustusin ja hetkeks lihtalt unustasin kõik muu - ma räägin saksofonimängust. Emotsioonid oli laes. Ma lihtsalt sulasin. Lihtsalt (sõnad jäävad kurku kinni, sest ei ole võimalik seda tunnet ära kirjeldada) - amazing. Saksi leiutaja oli geenius! Ja filmis kõlanud muusika esitajale olen valmis fännikirja saatma.
Kui üldse millegi kallal natuke iriseda, siis mainiksin ära ainult kolm väikest asja (mis filmi sisu puudutavad iseenesest vähe).
Nimelt tekkis mul mõningane vastuolu filmi pealkirjaga, pigem siis selle tõlkega. Kunagi FIBITi moedebati raames oli minu 'koduseks tööks' endale selgeks teha, kes on hipster. Ja Elvis ei ole hipster. Samamoodi nagu ei olnud filmi kangelased. Moevennad jah. Stiljagi jah. Hipsters - ei.
Teiseks, nagu ma kartsin näiteks Chaneli filmi puhul, et suured ootused viivad lõpuks veel suurema pettumuseni, siis Heleni sissejuhatusest olin juba valmis Oscari vääriliseks filmiks. Film oli väga hea, selles pole kahtlustki. Kuid on väga 'walking on thin ice' nii suurte sõnadega filmi sisse juhatada. Samas saan väga hästi aru sellest, kui raske on mõnikord emotsioone ainult endale hoida.
Ja kolmandaks - filmide külalississejuhatajatele järgmiseks aastaks ajalised piirangud ette!
No comments:
Post a Comment