Käekellad on võluvad. Ja kui midagi ilusat-isikupärast-stiilset-ilusat suudab samal ajal ka praktiline olla, on see ainult boonuseks. Minu täielik nõrkus on meeste käekellad. Tunnistan, et ei ole endale veel soetanud ühtegi eriliselt 'eputamist väärt' isast käekella, sest millegipärast lööb minu pirtsakas maitse just siinkohal välja ja ma ei taha leppida millegi odavama ja peaaegu selle õigega. Peaaegu on selliste kellade kohapeal väga välistatud.
Ja selle mõtisklusega tegelesin ma samuti eile ajakirju üle lapates. See on ka üks peamisi põhjuseid, miks ma ei ole võimeline ühtegi ajakirja ära viskama. Head-huvitavad mõtted-ideed ei pruugi sündida esimese (ja ka mitte teise) lehitsemisega.
Unistada ju võib.





No comments:
Post a Comment