’Coco enne Chaneli’ oli see film, mida olin oodanud ajast, mil kunagi Audrey Tautou intervjuust selle võtetest esimest korda kuulsin. Olles Gabrielle Chaneli biograafiaga juba varasemalt mõneti tutvust teinud ja teades, kui pingsalt Chanel oma mineviku varjata üritas, oli minu jaoks eriliselt põnev jälgida seda, mis filmis toimuma hakkab. Ja kui tihtipeale võib nii elevile sattudes kergesti pettuda, siis seekord seda õnneks ei juhtunud.
On filme, mis panevad inimesed unistama. On filme, mis mõjuvad inimestele ärritavalt. On filme, mis panevad inimeste südamed nii kiiresti lööma, et ei olda võimelised isegi öösel uinuma. See film mõjus mulle rahustavalt. Rahustav oli näha, et ka nii võimsad inimesed on omal ajal olnud ebakindlad, on olnud hirmul. See oleks justkui kinnitus, et nemad on ka inimesed. Samuti oli rahustav ja ka julgustav näha, et enda stiilile ja arvamusele rangelt kindlaks jääv naine võib muuta terve maailma moepilti. Rohkem inimesi peaks endasse samamoodi uskuma.
Ma ei suuda ka mainimata jätta peaosatäitja suurepärast tööd - müts maha Audrey Tautou ees. Kartsin, et nii armas olevus ei suuda tabada kinnise, sarkastilise ja isegi mõneti küünilise Coco olemust, kuid kõik oli just ’see õige’.
Ja kuigi ma ei kahtle, et paljude moesõprade jaoks oli vaieldamatuks lemmikhetkeks filmi lõpus välja käidud kollektsioon, siis nii ilus kui see ka ei olnud, oli minu lemmikuimaks stseeniks ikkagi üks must kleit tantsimas kõigi valgete-roosade-kreemjate kleitide keskel. Kirjeldamatult ilus. Ja Coco ise oli mustas kleidis tantsides kirjeldamatult ilus.
Üldiselt leian, et film sisaldas igaühele midagi. Oli naeru, oli nuttu. Oli kurbust, oli rõõmu. Oli armastust, oli moodi. Oli ajalugu ja kultuuri. Ja isegi, kui filmilõpp ei olnud klassikaline Hollywoodi ’happy ending’, siis olen enam kui kindel, et järgnevatel päevadel linastuvatel moefilmidel on raske esikfilmi üle trumbata.
Ainuke asi, millest mul muidugi kahju oli, oli see, et ma ei oska prantsuse keelt. Ja tee, mis tahad, Coco ülespandud soeng mõjus filmi esimesel poolel ikkagi ärritavalt. Kuid see on juba ilmselt minu kiiks.
No comments:
Post a Comment