Mul ei jätku nii palju sõrmi-varbaid, et kokku lugeda kõiki neid kordi, mil on kommentaari enda pihta saanud mõni minu suurtest käekottidest. Ja kõik need mitmed-mitmed küsimused .. 'Miks sa nii suure kotiga tulid?' 'Mida sa kannad nii palju asju koguaeg kaasas?' 'Kas sa hakkad välja kolima või tuled sa trennist?' 'Miks sa üldse nii suure koti endale ostsid?' Teate küll.
Eks naiste loogika ütleb ikka, et endaga tuleb alati kaasa võtta kõik eluks vajalik, sest kohe, kui miski maha jääb - läheb seda kohe kindlasti vaja. Ajakiri või raamat juhuks, kui kedagi tuleb pikalt oodata, plaastrid iga uue kingapaari sissekandmise tarvis, kalendermärkmik inimestele, kellel ei ole mäluga nii vedanud, fotoaparaat, iPod, mõni meigividin, rahakott-telefon, pastakad-paberid-salvrätid, the list goes on and on. Ja ikka on nii, et süda hakkab valutama-igatsema, kui miski nimekirjast maha jääb.
Välja üritasin jõuda aga selleni - olgu pisikesed ridikülid ükskõik kui ahhetama panevad, suured märsid on nendest kümneid kordi suuremad elupäästjad.
Ja kui kunagi ammu oli ainukeseks suureks kotiks mõni sportvariant, siis Moejumalad on maailma piisavalt õnnistanud ja varustanud meid ka kõige suuremat igapäevapagasit mahutavate ilusate käekottidega.
Viimase variandi võtaksin jõuludeks, kui tohib. Sisuga koos. Isegi, kui kott ise ei olegi nii suur. Santa, please?
Moeajakirju ei olegi vaja enam lugeda, piisab vaid sinu blogile pilk peale visata ;)
ReplyDeletepunastan ;)
ReplyDelete