Suur osa kõigist stiiliraamatutest, mis mu riiulitele jõudnud on, algavad ikka ühe ja samaga. Nii Rachel Zoe kui Victoria Beckham tänavad oma emasid moepisiku eest. Nende emad olid neile eeskujudeks ja õpetajateks. Minu ema oli mulle samuti eeskujuks, siiamaani on. Ka õpetas ta mulle palju. Kuid need õpetused ei olnud suurelt jaolt kuidagi seotud sellega, mis käevõru sobib kanda lihtsa valge maika või piduliku lõpukleidiga.
Lapsepõlves vastutas loomulikult ema selle eest, kuidas ma välja nägin, kuid mingist hetkest hakkasin ma tema tegemistele risti-rästi vastu. Mu ema on kuldehete sõltlane. Igaks tähtpäevaks tahtis ta kuldehteid. Ilmselt temalt pärinebki minu suurepärane oskus igast päevast mõni tähtpäev välja võluda. Igatahes tänu tema kullaarmastusele ei kandnud ma kuldehteid umbes 18-aastaseks saamiseni.
Peale selle on mu ema kontsade sõltlane. Ta ei ole võimeline endale plätusidki ostma, sest väidab, et ei suuda nendes kõndida – konts on puudu. Mina kandsin see-eest kontsi viimases hädas ja siis ka hädaldasin. Endalgi on imelik neid aegu meenutada. Eriti, kui meenutada seda, et eelmine nädal kauplesin emaga poes pea pool tundi, et ta mulle 10 cm kontsaga gladiaatori stiilis kingad ostaks. Kingad ma sain ja sain ka õppetunni kaubapeale – ära mine uute kingadega Bad Jam’ile, kui tahad neid veel lähiajal kanda (ja varu kaasa plaastreid). Aga samas oli see seda väärt.
Ma tahtsin välja jõuda selleni, et ma ei pea olema maast madalast stiiliguruna elanud, et teada, mis mõjub seljas hästi, mis aksessuaare kanda ja mis on ‚must-have’ või ‚big-no-no’.
No comments:
Post a Comment