Ma ei ole moealase haridusega. Ma ei ole käinud moekursustel ega töötanudki selles valdkonnas. Olen isehakanud, iseõppinud ja isepäine moeteadur. Samuti ei tea ma suurt erilist fotograafiast. Tehniline pool on minu jaoks täiesti ulme ega mõista ma fotosessioone, mis leiavad aset kell 4 hommikul mõnes Virumaa rabas (kuigi ilmselt on see seotud valguse ja uduga).
Aga ma tunnen ära hea pildi. Seda seletada ei olegi nii kerge, kuid aegajalt satun ma mõne foto peale, mis lihtsalt mõjub. Paneb vaatama, paneb mõtlema, paneb unistama.
Mida ma aga olen, on noor näitsik (22 on noor!), kes armastab riideid, kingi, käekotte, ehteid. Kõike, mis on ilus, mis on moodne, mis on stiilne. Kõlab küllaltki tüüpiliselt, kuid päris tüüpnäidiseks ma end ei pea. Igaüks tahab ju natukenegi erilisem olla. Ja enda õnneks olen märganud, et suhtungi kõigesse eelnevalt nimetatusse mõnevõrra teisiti kui niimõnigi sõbranna. Minu meelest on lihtsalt hämmastav, kui palju inimese välimus võib inimese kohta öelda. See on hämmastav, kui kerge on end riietuse läbi väljendada. Kui lihtsalt saab end nähtavaks teha. Juba sellele mõeldes hakkab süda kiiremini lööma.
Veel mõned aastad tagasi ei paelunud mind moemaailm pooltki nii palju. Kuid mingi hetk see muutus, väikesest huvist on välja kasvanud kirg, mis täidab igat mu päeva.
Minu õnneks on mul piisavalt palju aega, et lugeda päevas vähemalt 10 erinevat moe-, sisekujunduse- või fotoblogi. Mul on piisavalt aega, et jälgida MTV või Bravo TV 'reality' sarju ja Fox Life'i naistekaid puhtalt selle pärast, et seal kannavad naistegelased ilusaid riideid. Mul on isegi aega, et võtta ette hunnik vanu moeajakirju, et neid lapata, lugeda ja mõni inspireeriv pilt välja rebida. Ja seejärel panna ajakirjad tagasi oma kohale, ootama järgmist ringi.
Sealt ongi tulnud minu teadmised, sealt on tulnud huvi.
No comments:
Post a Comment