Ma olen täielik küünelaki-junkie. Mäletan, et olin oma klassis esimene, kes lakitud küüntega kooli tuli. Kus kõik olid alles kadedad. Selle eest võin küll tänada ainult oma ema. Niikaua, kui ma mäletan, on tal alati olnud pikad hoolitsetud küüned ja kuna mind ennastki on õnnistatud kenade ja küllaltki vastupidavate küüntega, siis miks mitte seda ära kasutada. Ja kui üldjuhul ei ole trendidega kaasas käimine minu prioriteet number 1 (aga jääb kindlalt esiviisikusse), siis küünelakitrendide puhul meeldib mulle küll vooluga kaasa minna. Mäletan, kui ehmunud olid mu vanemad, kui aasta taguse (või oli see paari aasta taguse) musta küünelaki hullusega kaasa läksin. Õnneks rahunesid nad selle peale, kui olin neile ette visanud kõik ajakirjad, mis väitsid, et see ongi kõige kõigem küünevärv.
Kõlab ju usutavalt?
Ja näeb usutav välja.
Tundub, et see, mis kunagi oli väga reserveeritud ja ainult Hiina kuninglikule soole mõeldud küünevärv, kuulub tänapäeval lihtsalt ühe järjekordse moehulluse alla. Aga pole midagi. Mulle must küünelakk igatahes meeldis. Ja kuigi siin-seal räägitakse, et must küünelakk on endiselt väga IN, siis minu jaoks on ta ennast ammendanud. Pigem jään huviga ootama tema järgmist suuremat tagasitulekut.
Praegu on mu lemmikvariantideks igasugused tumepunased toonid armsal lühikesel küünel. Ja olles nüüd nädalaega lakkimata küüntega ringi käinud ja ennast sealjuures küllaltki alasti tundnud, arvan, et on õige aeg premeerida end Chanel’i Madness tooniga:
Ja mainimist väärt on kindlasti ka see, et küünelakk on suurepärane vahend parandamaks nii katkiseid sukki, kingi kui ka ehteid. Näiteks täna päästis kärtspunane küünelakk minu gladiaatorkingade punase kontsa. Nii et küünelakid on selle postituse igati ära teeninud.
No comments:
Post a Comment